KOPSUTURSE SÜMPTOMID q düspnoe (hingamisraskused), sageli raske või halvem kui pikali q vahutav hemoptysis (köhimine, verine röga) q higistamine (tugev higistamine või külmavärinad koos higistamine) q peavalu või uimasus q köha q vilistav hingamine või korin heli hingamisel q ärevus, rahutus või hirmutunne q valu rindkeres q kiire, ebakorrapärane südametegevus (südamepekslemine) q kahvatu nahk DIAGNOOSIMINE q Kuulatakse ehk auskulteeritakse kopsu q Hüpoksia q Ektrokardiogrammi (EKG) q Ehhokardiogramm q Südame kateteriseerimine (CAD) q Füüsilist läbivaatus q EHHO-kardiograafia TEKKEMEHANISMID q Imikutel tekib kopsuturse sagedamini vedeliku ülekoormusest organismis. q Kui süda ei suuda vajalikul hulgal verd suurde vereringesse pumbata, kuhjub see väiksesse ehk kopsuvereringesse. q Liigne vedelik kopsuveenides surutakse kõrge rõhu tõttu
Joonis 8. Jalaseljaarteri (a. dorsalis pedis) palpatsioon. Tagumine säärearter (a. tibialis posterior) palpeeritakse sääreluu mediaalsest päksist veidi distaalsemal ja tagapool. (Kupari & Nieminen 2005, Saha 2005, Shelswell & Bentley 2007.) Joonis 9. Tagumise säärearteri (a. tibialis posterior) palpatsioon. Pulsi hindamiseks vajalikud vahendid Kell sekundiosutiga või stopper. Vajadusel mittesteriilsed kindad. Stetoskoop - auskulteeritakse südame löögisagedust. Pulssoksümeeter – mõõdetakse pulsisagedust lisaks hemoglobiini hapnikuga küllastatusele. Eriti vajalik on see laste pikemaajalisel jälgimisel. Monitor - kasutatakse raskes üldseisundis laste jälgimiseks. Monitori abil saab jälgida kõiki elutähtsaid näitajaid: pulsi sagedust ja rütmi, vererõhku, südame elektrokardiogrammi, hingamissagedust, kehatemperatuuri. Pulssi saab registreerida ka anduritega, mis fikseerivad võnked graafiliselt mida nimetatakse
(Kallas jt 1999.) 5 5.2.4. Hingamiselundkonna auskultatsiooni metoodika ja hindamine Kopsude auskultatsioon kuulub arsti kompetentsi. Õe kompetentsi kuulub hingamissageduse lugemine kopsude auskulteerimisel, vt alaptk 5.2.5. Kopsude auskulteerimiseks kasutatakse stetoskoobi koonusosa, et vältida kõrvalkahinate teket (Tukiainen 2005). Hingamiskahina tüüpi ja tugevust auskulteeritakse tavalisel hingamisel. Selleks auskulteeritkse sümmeetriliselt mõlemat kopsu tagaväljadel, aksillaarselt ja eesväljadel võrdlevalt ülalt alla. Trahheaalse hingamiskahina korral on väljahingamisel tekkiv kahin sissehingamiskahinast intensiivsem, kuulatletav kaelal. Vesikulaarne hingamiskahin, mis meenutab „f”-i, on kuulatletav kopsude piirkonnas inspiiriumis ja ekspiiriumi algul. Terve lapse hingamiskahin on vesikulaarne.
13) Intubeerija sisestab intubatsioonitoru piki larüngoskoobi keele pinda, kuni must markeerimisriba asub allpool häälepaelu (u 2–3 cm). 14) Intubeerija hoiab intubatsioonitoru parema käega ja eemaldab larüngoskoobi. 15) Kontrollitakse toru sügavust (täiskasvanul 22–24 cm lõikehammastest, lastel tabeli järgi). 16) Eemaldatakse juhtetraat. 17) Täitke mansett u 10 ml õhuga. 18) Hingamiskott ühendatakse toruga. 19) Torusse puhutakse õhku ja kuulatakse (auskulteeritakse). Järgnevus: vasak kopsutipp, parem kopsutipp, vajaduse korral kõht ja hermeetilisuse häire korral kilpkõhre juurest. 74 Sellicki võte – käe surve trahhea ülaosas asuvale kõhrele (cartillago cricoidea) 723 Intubatsioonitoru õige asendi tunnused: kahepoolselt kuulda kunstliku hingamise korral hingamiskahin; seevastu kõhust ei kosta mingeid hingamishelisid, rindkere kahepoolne kerkimine ja vajumine,
annaabi.ee 
