Akvitaania Eleonore'i (u 1122-1204) või tema tütre hertsoginna Marie de Champagne'i õukonda. Kuulsaid daame oli aga ka laulikute endi hulgas, nagu Beatritz de Dia.. Peamisteks on selles traditsioonis armastus-ja kangelaslaulud. Armastuslaulud on seotud rüütlikultuurile väga iseloomuliku südamedaami kultusega. Ka kõrgest soost rüütlid pöördusid lauludes oma südamedaami (sageli konkreetse isiku) poole rõhutatult aupaklikus, alandlikus toonis ja see hoiak meenutab väga Jumalaema austamist keskaegsetes kirikulauludes. Paljudes rüütlilauludes leidubki Neitsi Maarja teemat, mis võib seguneda südamedaamile pühendatud meelelise ülistusega. Kuigi laulikute hulgas oli ka vaimulikke, oli rüütlilaul Prantsusmaal ja Saksamaal sisult siiski valdavalt ilmalik. Küll aga kohtame vaimulikku luuletraditsiooni 13. luuletajad 7
Ta tõstis jõmpsika sutaanihõlma ja viis minema. Sealolijad vaatasid talle kohkunult järele. Vähe hiljem oli ta kadunud Punase värava taha, mis kiriku juurest kloostrisse viis. Kui esimene üllatus oli möödas, kummardus Jehanne-de-la-Tarme Gaultiere'i kõrva äärde: «ütlesin ju teile, õde, et see noor vaimulik härra Claude Frollo on nõid.» II. CLAUDE FROLLO Jah, Claude Frollo polnud harilik isik. Ta oli pärit neist keskmistest perekondadest, mida läinud sajandi mitte just aupaklikus keeles nimetati kas kõrgemaks kodanikuseisuseks või väikeaadliks. See perekond oli vennastelt Paclefdelt pärinud Tirechappe'i lääni, mis allus Pariisi piiskopile ja mille kahekümne ühe maja pärast kolmeteistkümnendal sajandil nii palju vaimulikus kohtus tuli käia. Selle lääni omanikuna kuulus Claude Frollo nende saja neljakümne feodaali hulka, kes Pariisist ja ta eeslinnadest maarenti said. Kaua 136
D'Artagnanil oli mõõk, lisaks pani ta kaks püstolit vööle, siis istusid mõlemad sadulasse ja lahkusid käratult. Oli kottpime ja keegi ei näinud neid minema sõitvat. Planchet ratsutas oma isanda järel, kümme sammu tagapool. D'Artagnan ratsutas mööda Seine'i kaldateid, jõudis ConferenceM värava kaudu linnast välja ja liikus edasi mööda tol ajal praegusest palju kaunimat Saint-Cloud'sse viivat teed. Kuni nad linnas olid, sõitis Planchet aupaklikus kauguses d'Artagnanist, nagu ta oli endale ülesandeks teinud. Kuid niipea kui tee tühjemaks ja pimedamaks muutus, lähenes ta vähehaaval sedavõrd, et BoulogneM metsa sisse sõites leidis ta enese täiesti iseendastmõistetavalt oma isanda kõrvalt. Tegelikult pole mõtet varjata, et tuules kõikuvad suured puud ja kuupaistest salapäraselt valgustatud sünge tihnik tegid teda väga rahutuks. D'Artagnan märkas, et tema teener on kuidagi imelik.
peaks ta oma aunime kaotama, kui see on antud talle mälestuste eest. Eks ole nõnda? Sest milleks talle veel see aunimi, kui ta enam ei mäleta. Ja need teised, kes seisid enne aupaklikult von Schaumkropfi ümber, mis teevad nemad? Jätavad ta muidugi sinna paika, mis? Sest mis teha ägiseva ja pugiseva vana daamiga, kes ei mäleta enam Goethetki? Arvate Teie nõnda? Kirjutage mulle sellest tingimata, kui minu aadressi saate. Oma arvamuse ütlen Teile siinsamas: nemad peaksid seisma endiselt aupaklikus ringis selle vana daami ümber ja kas või kordamööda jutustama temale tema enda mälestusi Goethest, mida nad temalt nii sagedasti kuulnud. Seda peaksid nad tegema. Miks? Seda ma ei tea, aga ma tunnen, et just nõnda peaksid nad talitama, ja mitte teisiti, kui nad on inimesed, mitte aga kahejalgsed loomad. Kui Teie minust paremini aru saate kui ma ise, siis kirjutage ja seletage mulle; oleks nii hea iseend enne surma lähemalt tundma õppida
annaabi.ee 
