Streptokokkide poolt toodetud laktaat alandab kiiresti vatsa pH ning vatsa gramnegatiivne mikrofloora ja algloomad surevad. Piimhappe produktsioon suurendab vatsas osmootset rõhku ning vatsa koguneb teistest kudedest vedelikku. Areneb organismi dehüdratatsioon. Lisaks piimhappele tekib vatsa ka teisi tugevaid orgaanilisi happeid. Liigne tugevate hapete osakaal põhjustab vatsa limaskesta põletiku ja vatsaseina haavandeid. Seda haiguslikku seisundit nimetatakse atsidoosiks. Vatsa atsidoosi tüsistustena tekib äge laminiit ehk kabjanaha põletik, sest vatsast imendub vereringesse histamiin, mis põhjustab sõraseina kapillaaride kokkutõmbumise. Ketoos on lehmadel esinev ainevahetushaigus. See tekib kui lehma organism vajab rohkem energiat kui ta suudab süüa. Ebapiisava söömise tagajärjel jääb lehm negatiivsesse energiabilanssi ja hakkab energia tootmiseks kasutama oma keharasva. Organismis tekivad rasvade lagunemisel ketokehad, mis satuvad vereringesse
+¿ Vere puhversüsteemid -¿+ H ¿ . Sellist aluse ja happe paari nimetatakse pH=7,36 ± 0,03 pH AH A ¿ Vere . Kui on sellest madalam, nimetatakse seda atsidoosiks; kui kõrgem, on seostatud ehk konjugeeritud aluseks ja happeks. tegu alkaloosiga. On ühendeid, mis olenevalt tingimustest võivad käituda Ranged nõuded pH suhtes on täidetavad tänu kas happe või alusena, näiteks vesi H2O :
Diabeetiline ketoatsidoos (diabeetiline kooma) on suhkrudiabeedi raskeim komplikatsioon. Seda põhjustab organismi tõsine insuliinivaegus. Insuliinivaegus organismis saab suurema osa energiast rasvadest. Need lõhustuvad suhkrudiabeedi korral teisiti kui tervel inimesel. Tekivad mürgised, happelised jääkühendid (atsetoon, -oksüvõihape, atsteetäädikhape), mis põhjustavad lapse organismi mürgituse, mida nimetatakse atsidoosiks. Kui happelisi aineid koguneb organismi väga palju, kaotab haige pikkamööda teadvuse. Ketoatsidoos areneb harilikult tundide või päevade jooksul. Lapsel võib olla ketoatsidoos, kui: tema veresuhkru tase on püsivalt kõrge ja uriinis leidub atsetooni; tal on väga suur janu ning ta urineerib sagedasti ja palju, kui ta võtab kaalust alla, on kurnatud ja nõrk; ta söögiisu langeb, küht valutab,
Selle tasakaalu mõõduks on pH-väärtus ehk vesinikioonide kontsentratsioon. Neutraalset pH-väärtust 7,4 tuleb hoida piirides 7,36–7,44. Seda ülesannet täidavad keha puhversüsteemid (fosfaatpuhver, bikarbonaatpuhver, valgupuhver). Neerud mõjutavad happe-aluse tasakaalu vesinikioonide eraldamise, bikarbonaatioonide resorbtsiooni ja ammoniaagi eritamisega. Teiseks happest vabanemise viisiks on süsinikdioksiidi väljahingamine. 86 pH-väärtuse langust nimetatakse atsidoosiks, selle tõusu aga alkaloosiks. Vesinikuioonide kontsentratsioon on seotud elektrolüütide tasakaaluga. Järsk pH-väärtuse muutus võib olla seotud kaaliumisisalduse äkilise muutumisega. Kokkuvõte Neerud paiknevad retroperitoneaalses ruumis lülisamba kõrval, verevool toimub neeruarteri ja neeruveeni kaudu. Neerupäsmakestes filtreeritakse esmasuriin, mis suures osas imendub tagasi tubulaarsüsteemi, lõplik uriin tühjendatakse kogumistorude kaudu neeruvaagnasse.
annaabi.ee 
