käitumisest, omistades selle põhjuse olukorrast tulenevale tegurile või nende meelelaadi kvaliteedi tasemele. Osaliselt on see protsess täiesti ratsionaalne ja oleneb tingimustest, missugustes küsimusealune käitumisviis aset leidis. Kuid see võib viia mitmesuguste eksimusteni. Arvustades teisi, kaldume tegema põhilisi atributiivseid vigu, lahkhelide kvaliteedi ülehindamist ning olukorrategurite alahindamist. Niisugune omistusviisi kõrvalekalle pöördub tagasi, kui me ise satume tegutseja rolli ja pole enam vaatleja osas. Tegutsejavaatleja erineva rolli põhjuseks on nende erinevad vaateväljad. Lisapõhjuseks on siinjuures kõrvalekalded enesehinnangutes, mis püüavad inimesi eneselt maha võtma vastutust tehtud vigade
,,poiss läks mesitaru juurd" kus ja millal see võis olla. Peab juurde mõtlema. STRATEEGIAD VALE KUJUNDIKAARDI VALIKUL *käändevormi mittearvestamine. Nt ruudust kõrgemal ruut on kõrgemal. *osalausete piiri eiramine *vääljajäte (midag jäetakse midagi ära, ei seostata) *orienteerumine sõnajärjel. KEERULISED SÜNTAKTILISED KONSTRUKTSIONID *võrlduskonstruktisoonid (kelles on jut ja mis jutt temast täpsemalt on) *ruumi- ja ajasuhete väljendamine *atributiivseid konstruktsioonid *ebaharilik sõnajärg *põimlaused, eriti hõlavad konstruktsioonid (ALAkõnepuhul peaks neid vältima) *lause- ja sõnatähenduse ,,Konflikt" Meie ülesanne on närgata keerulisi lauseid, neid analüüsida ja lihtsamaks teha, vastavalt lapse vajadusele. Keerukust tõstab pööratavus! Arvestada tuleks enamkasutatud lausemalle, lause pikkust, sõnadeasukohta üksteise suhtes, (et alus on öeldise ees jne) Suulise kõne puhul mõistmiseks sobiv tempo. Üldse
üldise osaliseks või osalise üldiseks). (Eitus ilmneb sageli koopula erikujus – eesti keeles on eituse puhul koopulaks tihti ei ole või pole). Atributiivne lihtväitlause üldkujul: „(kvantor) S on (ei ole) P”. Nt kirjeldav lihtväitlause „Kõik (kvantor) inimesed (S) on (koopula) surelikud (P)”, „Mõned (kv) varesed (S) ei ole (koopula) valged (P)”. Atributiivsed lihtväited ja väitlaused Traditsiooniline loogika käsitleb peamiselt lihtväiteid ehk lihtsaid atributiivseid väiteid, mida väljendavad lihtsad atributiivsed väitlaused. Kui me toome näiteid väidete kohta, siis need näited on väitlaused, sest mõtlemist pole võimalik vahetult väljendada. Kui me eeldame, et väitlause väljendab väidet adekvaatselt, siis pole vahetegemine väitlause ja väite vahel alati tarvilik. Ent alati tuleb silmas pidada, et kuigi me peame tegelema väitlausetega, on tõesuse või vääruse kandjaks ikkagi propositsioon, mida väidetakse, mitte lause. D4.3
üldise osaliseks või osalise üldiseks). (Eitus ilmneb sageli koopula erikujus eesti keeles on eituse puhul koopulaks tihti ei ole või pole). Atributiivne lihtväitlause üldkujul: ,,(kvantor) S on (ei ole) P". Nt kirjeldav lihtväitlause ,,Kõik (kvantor) inimesed (S) on (koopula) surelikud (P)", ,,Mõned (kv) varesed (S) ei ole (koopula) valged (P)". Atributiivsed lihtväited ja väitlaused Traditsiooniline loogika käsitleb peamiselt lihtväiteid ehk lihtsaid atributiivseid väiteid, mida väljendavad lihtsad atributiivsed väitlaused. Kui me toome näiteid väidete kohta, siis need näited on väitlaused, sest mõtlemist pole võimalik vahetult väljendada. Kui me eeldame, et väitlause väljendab väidet adekvaatselt, siis pole vahetegemine väitlause ja väite vahel alati tarvilik. Ent alati tuleb silmas pidada, et kuigi me peame tegelema väitlausetega, on tõesuse või vääruse kandjaks ikkagi propositsioon, mida väidetakse, mitte lause. D4.3
annaabi.ee 
