algmaterjal teisest küljest. Bioevolutsiooni tõendid 1. Paleontoloogilised leiud: a. Skeleti kivistised b. Tegutsemisjäljed c. Mumifitseerunud tervikorganismid (nt. igikeltsast leitud loomad) 2. Vahevormid (ürglind e. arheopterüks isend, kel üheaegselt linnu ja roomaja tunnused) 3. Atavismid elundid, mis eksisteerisid ammustel esivanematel, kuid mida pole nüüdisaegsetel isenditel, aga neid määravad geenid on kõikides olemas. Atavismide avaldumine kõukumine (mitu nisapaari, saba) 4. Vestiigiumid ehk rudimendid elundid, mis eksisteerivad kaasaegsetel organismidel ja nende eellastel, kuid mis evolutsiooni käigus minetavad oma tähtsuse. Inimese vestiigiumid: karvkate, tarkusehambad, kolmas silmalaug, kõrvalesta liigutavad lihased, ussripik e. pimesool 5. Konvergents e. sarnastumine eri liiki loomadel samas elukeskkonnas sarnased kohastumused 6. Divergents e
1. Nina varastel lame, kõver; tapjatel kongus või nokataoline. 2. Pea suurus ja kuju (erinev rassil tüüpilisest) 3. Näo assümeetria 4. Silmade ja defektide iseärasused 5. Lõualuu ja põsesarnade liigne suurus 6. Sõrnade ebaharilik suurus, vahel liiga väikesed või peast eemale hoidvad jne. Ta leidis erinevaid kurjategija tüüpe. Edasi sai, et ka Lombroso mõtteviise hakati kontrollima. Vaatama hakati, kas nad esinevad ainult kurjategijatel või tavalistel isikutel ka. Leiti, et atavismide poolest, et kurjategijad ei ole sugugi nii selgelt erinevad, et need samad atavismid esinevad ka normikuulekatel indiviididel. Kui Lombroso oli sunnitud atavismide lähenemisest loobuma, ta Kriminoloogia Jaan Ginter 2012 sõnastas oma teesid ümber ja pakkus välja sellise lähenemise, et meil kurjategijad jagunevad erinevateks rühmadeks. Et on kurjategijad, kes panevad kuriteod toime sellepärast, millised nende bioloogilised tunnused on
Üldiselt on seisukoht, et vaimuhaiget võib käsitleda lapsena ning aset leidnud tapmist mittetahtlikuna.) Vaimuhaigus oli arvesse võetav argument ka Euroopa kohtupraktikas. Arstlik ekspertiis tekkis vastavas vallas siiski alles 19. sajandil ning ajastule omaselt jäi veel nii mõnigi asi segaseks. Jätkuvalt räägiti nt ,,moraalsest haigestumisest". Kriminaalantropoloogia eeldas kurikalduvust olevat valdavalt pärilikku algupära, põhjustatud nö atavismide poolt inimeses säilinud eellastele omane või primitiivsetele rahvastele tüüpiline mitte-arusaamine moraalist ja hea-halva mõistest (paralleel mõnda kehalist atavismi omava inimesega, kelles avaldub inimese eellase teatav joon). Kuivõrd vaimne ja kehaline arvati koos päranduvat, sai kurikalduvustest aimu kehalt vastavaid tunnuseid otsides (meetodeiks frenoloogia, antropoloogia). Pärilikkusteaduse arenedes, hakati rohkem analüüsima ka uuritava indiviidi esivanemate patte
Avaldumise alusel tuuakse välja neli rühma: 1.) geenid, mis avalduvad koguaeg praktiliselt kõikides rakkides (glükolüüsi ensüümide sünteesi määravad geenid); 2.) geenid, mis avalduvad rakkudes teatud ajal (embrüonaalsete peptiitsete induktorite geenid); 3.) geenid, mis avalduvad vaid teatud koespetsiifilistes rakkudes (kristalliini sünteesitakse ainult silma läätse rakkudes); 4.) geenid, mis on olemas, kuid mis põhimõtteliselt ei tohiks üldse avalduda (atavismide kujunemist määravad geenid). Riigieksami küsimused: 1.) bioloogilise info liikumise suund, protsesside toimumise kohad jms. 2.) Komplementaars- usprintsiibi rakendamine (DNA- RNA; DNA- DNA jms); 3. Etteantud DNA lõiguga mutatsiooni tekitamine; 4.) mRNA-st peptiidi koostamine; 5.) valgusünteesi äratundmine jooniselt (mRNA; tRNA; ribosoom). 6.) Transkriptsiooni ja replikatsiooni võrdlus; 7.) gen. koodi omadused ja kasutamine. 97
annaabi.ee 
