Juba XVIII sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. Põhja-Eestis oli mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele. Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-, peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks, tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva. Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest. Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini
Elamud on juba algusest peale püstitatud põldude suhtes kesksesse kohta, kas päris põldude keskele või sinna, kus ligipääs kõigile viljeldavaile aladele on võrdselt soodne. Igal konkreetsel juhul võis hoonete täpne asukoht n-ö ideaalist mõistagi veidi erineda, kasvõi juba seetõttu, et nende püstitamiseks valiti kõrgem ja kuivem koht maastikul, oluline oli ligipääs veele resp võimalused kaevu rajamiseks jne. 12 Asustuskeskuse vorm võis aja jooksul muutuda. Nii võib algne üksiktalu jaguneda mitmeks majapidamiseks ning muutuda seeläbi külaks. Protsess võib toimuda ka vastupidises suunas, näiteks on mitmed varasemad külad ajaloo käigus muudetud mõisateks, talupojad aga asustatud mujale. Mõisamajapidamise likvideerimisel seevastu jagati mõisapõllud talupoegade vahel, kes sellistel puhkudel asusid elama endiste mõisahoonete kohale või
Linnad tekkisid ka keskaegsel Liivimaal, mis oli eriti hansakaubanduse läbi seotud eelkõige Läänemere ruumiga, aga kaudsemalt ka kaugemate ladinakristliku maailma aladega. 13. sajandi alguseks Eesti aladel linnu veel tekkinud ei olnud, kuigi eksisteerisid mõned kauplemiskeskused. Siiski puudusid keskaegsel Liivimaal tekkinud linnadel muinasaegsed eellased. Uute linnade rajamisel polnud eeskätt tähtis muinasaegse asustuskeskuse olemasolu, vaid geograafiliselt soodsad tingimused, eeskätte hea ligipääs meretranspordile või asend suure vee- või maismaatee ääres. Linnade kujunemise rütm oli Eestis küll sama, kui lääne- ja idapoolsetel aladel, aga areng jäi siin mõneti seisma – väga suuri linnasid siinsetel aladel keskajal ei tekkinud. Keskaegse Eesti linnad, mille elanike seas oli sisserändajate kõrval ka eestlasi, tekkisid ristisõdade
avarad esindusruumid - saal ja paraadtrepiga vestibüül. 19. sajandi alguseks pääses mõjule klassitsistlik stiil. Mõisa peahoone lahutamatuks osaks muutus sammastikuga esikülg, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud park. 19. sajandi keskpaigast, kui lähtuti historistlikest stiilidest, kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Vabaneti rangest sümmeetriataotlusest nii terve mõisaansambli kui pargi planeeringus. Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest. Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini
annaabi.ee 
