planeerimis- ja maaparandustöid, rajama juurdepääsuteed, ehitama hooned ning lõpuks müüma soovijatele. Asundused rajati senisele metsamaale, riigipoolt tehti maaparandus, rajati teedevõrk ja koostati projektid. Asunudtalu said rajada Eesti kodaniku, kes suutsid sissemaksuna tasuda 10% krundihinnast. Eelistati perekonnainimesi, kuna need said oma tööjõuga hakkama. Lisaks asunduskohtale anti välja kuni viie hektari suurusi eluasemekohti põllutöölistele ja töölistele. Asunikutalud rajati mõisa põllumassiivile, taludele on iseloomulik lage ümrus. Asunikutalusid iseloomustavad suhteliselt väikesemahulised ja ratsionaalsed hooned. Kasutatu tüüpprojekte. Tihti rajati talud paarikaupa, et kokku hoia tee rajamise kulud. Propageeriti saviehitust kui kiiret ja odavat ehitusviisi, enamasti olid kõrvalhooneteks ning üldjuhul viimistlemata. Tänasel maastikul asunikutalud Suurtel põllumassiividel (ka kolhoosides kasutati ja säilitati eelkõige endisi
1920. aastate esimesel poolel valitses Eesti külamaastikul pilt, mis oli vähem või rohkem tormilistes arengutes välja kujunenud umbes viimase 150 aasta jooksul. Vanades talukohtades andis ilmet peamiselt rehemaja selle ümber koondunud taluhoonestusega. Maareformi käigus mõisnikelt üle võetud hooned ei kadunud maastikult, nii et noore vabariigi esimestel aastatel poleks külamaastikus kõrvaltvaataja pilgule nagu midagi uut sündinudki. Endistele mõisamaadele rajati nüüd asunikutalud, mille asukad olid sageli senised maatamehed või pärit sootuks linnast ja neil ei olnud sageli ka põlvest põlve edasi antud ehituskogemust. Riik andis küll pikaks ajaks ja odavalt laenu, kuid hooned vajasid kiiret ehitamist ning ega selle laenu ja väheste ehitusoskustega just lossi püsti ei pannud. Traditsiooni arvestades propageeriti ehitustüübina koosehitust kui kõige enam oma proportsioonidelt rehemajast lähtuvat ja materjalikulu poolest ratsionaalseimat. Viimast
neid ei toetanud, suruti see üsna kiiresti maha. Majandus Vene aja lõpupoole toimunud tööstuspööre oli olnud osa Vene majanduses toimunust. Eesti majandust tervikliku nähtusena polnud seni olnud. Vastavalt 1919. aasta oktoobris vastuvõetud maaseadusele alustati aastal 1920 põhjaliku maareformiga. Maareformi käigus riigistati mõisnike maavaldused, põllumajandustehnika ja loomad. Osa maast läks riigi maafondi, osa maast jagati välja asundustaludena. Loodi 56 000 uut talu (nn. asunikutalud). Taastati majandussidemed Nõukogude Venemaaga. Lühikese ajaga loodi tuhandeid kau- bandus- ja tööstusettevõtteid, mille rajamiseks Eesti Pank kergekäeliselt laene andis. 1923. aastal halvenes olukord Eesti majanduses kiiresti ning raha väärtus hakkas ruttu kahanema. Eesti Pank oli sunnitud suurema osa kullavarust maha müüma. Kriisist väljumiseks alustati uut majanduspoliitikat. Kärbiti riiklikke kulusid, piirati
Eesti külanimedes kasutatakse enamasti sisekohakäändeid. Õigem on lähtuda kohapealsest tarvitusest. Vere lõpulised kohanimed on levinud Kesk-Eestis enamasti. La lõpulised saaremaal. Ste lõpulised kagueestis. Kohanimesid võib jagada mitmeti ning kohanimedes sisalduvad tihti viited ajaloo ning usu-ja haldusloo alalt. Nt isikuloolised kohanimed Viru-Jaagupi (usuga), Roosna Prangli(mõisaomanikega), Kalevi, Koidula (arvukad asunikutalud) Leningrad, Stalingrad. Nimed mis on seotud mõne eluolulise joonega või avastamisel saadud muljetega, mis hiljem võivad ebaõigeks osutuda.nt Vaikne Ookean, Gröönima, Vargamäed. Vahel piisab kellegi tujust ja arvamisest (Liibanoni mäed ja Rocca al Mare) Jakob kents- uuris maastikulisi kohanimesid ja eelkõige kõrve nimelisi kohti. Kõrb, kõrve tähendus aja jooksul muutunud. Algselt tähendanud põlislaant, tänase kõrbe tähendusse tulnud läbi piibli tõlkimise.
annaabi.ee 
