kääpad moodustavad umbes poole meie arheoloogiamälestiste üldarvust. Kalme ei ehitatud ainult siis, kui oli teatud surmajuhtum, vaid see rajati juba palju varem. Haudadesse maeti arvatavasti tähtsamaid isikuid (näiteks perepea), sest haudu pole leitud väga palju. Arvatakse, et enamikele sai osaks teistsugune saatus, näiteks riputati nad puude otsa või jäeti metsa maapinnale. Neoliitikumist ehk nooremast kiviasjast on tõendeid, et surnute matmine toimus vahetult asulaisse. Selliseid matusepaiku on teada viiest tolleaegsest asulakohast: Narva-Riigiküla I ja ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal. Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse
Eesti kaubandus Eesti kauge ajalugu, keskaegsete linnade teke ja areng põhinevad meie geograafilisel asukohaeelisel ja transiidiäril. Ajaloos tuntakse Eestit kui rahvusvahelise kaubanduse traditsioonilist keskust. Eestis võib kaubandusühendusi jälgida alates neoliitikumist. Eriti hoogustus kaubavahetus esiaja lõpus, 9.-12.sajandil, seda tunnistavad rohked hõbemüntidest ja -ehetest koosnevad aardeleiud. Hõbe oli põhiline kaubatehingute maksevahend. Kaubandus koondus keskseisse asulaisse, mille juures oli enamasti linnus. Kui Eesti ala 13.sajandil vallutati, haarasid võõramaised kaupmehed kaug-(sh.läbiveo-) kaubanduse enda kätte. Kaupmehed tegutsesid valdavalt linnades; Tallinn, Tartu, Uus- Pärnu ja Viljandi astusid Hansasse. Novgorodi ja Soomega kauplemises kujunes Tallinn 14.sajandi esimesel veerandil Hansa peamiseks tugipunktiks, Pihkvaga kauplemises oli 14.-16.sajandil peaosa Tartul. Soodsad kaubandusolud kestsid
Koorikultuuri tase on olnud hea, eriti palju on loorbereid lõiganud Ernesaksa asustatud Riiklik Akadeemiline Meeskoor. Laulupeod on lehvivatest punalippudest hoolimata alati tähendanud ühteaegu ka rahvuslikku meeleavaldust, laulupeorongkäigus on osaletud ning seda vaadatud vaimustusega. Kokkuvõte Igapäevane eluolu sõjajärgses Eestis on palju muutunud. 1960. 1970. aastail jõudis maale paneelehitus perspektiivseiks tunnistatud asulaisse kerkisid linna tüüpi majad, mille ümber aga puudus linnale omane infrastruktuur. Nähtust tervikuna reklaamiti linna ja maa progressiivse lähenemisena. Kuuekümnendatel tulid moodi kitsad püksid ja paksu tallaga kingad (nn. batad), seejärel juba klosspüksid, pikad juuksed ja elektrikitarrid. Noored protsesteerisid kogu maailmas, nii ka Eestis, ja protesti objektiks olid muu hulgas nn. väikekodanlased. Juhan Smuul ristis pikajuukselised lõngusteks.
Läbi 3-4 korruse ulatuv veskimehhanism käivitas tavaliselt kaks paari kive. Kaua kuulusid Hollandi tuulikud ainult mõisatele. Kõrtsid Vanimad teates maakõrtside kohta pärinevad 15.-16.sajandist. Algul rajasid kõrtse ordumeistrid ja piiskopid, aja jooksul said kõrtsipidamise õiguse ka läänimehed-vasallid ning 1671.aastast võisid kõrtse ehitada kõik mõisaomanikud oma mõisa maal. Vanemal ajal rajati kõrtse losside ja turukohtade juurde, teede sõlmpunktidesse ja suuremaisse asulaisse. Hiljem valis iga kõrtsmik kõrtsile sobiva asukoha oma valdustes käidavama tee ääres, sageli just mõisa piiril. Sageli olid kõrtsides ka postijaamad ja võõrastemajad. Algselt müüdi kõrtsides ainult õlut, 15.sajandist ka viina. 18.sajandist alates kujunes laialdane kõrtside võrgustik. 1823.a oli Eestimaa kubermangus 1112 maakõrtsi. Kindlasti oli kõrts kiriku juures, sageli ka mõisa läheduses. Vanimad kõrtsihooned ehitati ilmselt kohaliku elamutüübi järgi
annaabi.ee 
