Eesti Vabariigi sõjaväes loodi Punaarmee XXII laskurkorpus, ning sinna kuulus umbes 7000 eestlast. Sakslastega sõidisidki endiselt XXII laskurkorpusesse kuuluvad eestlased. 1941. aasta lõpus hakati looma Punaarmees Eesti rahvusväeosi, ning sinna koguti kokku umbes 27 000 meest. Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane tegevus, kuid eestlased, kes ise võitlesid Punaarmees seda ei arvanud. Paljud sõidisid ka Saksa armeedes. Saksa okupatsiooni ajal astusidki paljud eesti mehed Saksa armee teenistusse. Paljud läksid võitlusesse, kuna tahtsid ära hoida Punaarmee uut kallaletungi Eestile, kuid osadele meeldis ka natsiideoloogia. Punaarmee purustas 1944. aasta alguses Leningradi piiranud Saksa armeegrupi Nord ja Eesti jäi seetõttu põhimõtteliselt kaitseta. Sakslastel õnnestus mobiliseerida üle 40 000 Eesti mehe, kellele lisandus 11 000 varem Saksa armees sõdinud eestlast. Ida-Virumaal Sinimägedes toimusid 1944.aasta suvel
lagunemisest ja uute sõltumatute riikide tekkimisest Mustal Mandril pöördumatu protsess. Kuna Eesti ka on olnud võõravõimu all siis nõustun sellega mida Musta Mandri riigid üritasid. Kõigil on õigus olla vaba ja seda nad ainult soovisid, kuid need tõid kaasa ka suuri konflikte. Samuti on halb süüdistada lääneriike, kes olid nad okupeerinud või siis vallutanud, kuna sellega nad tahtnud uurida ja avastada uusi asumaid. Paljudele riikidele, aga astusidki Lääneriigid vastu nagu Alzeerias, kus oli konflikt Prantsusmaaga, kes ei lasknud riigil iseseisvuda. See sõda kestis mitu aastat, kuid Alzeerlaste suur tahe viis neid selleni, et Prantsusmaa lõpuks tunnistas nende riiki. Paljultki ma arvan, et Aafrikas oli palju konflikte sellest, et emamaa ei lasknud neil iseseisvuda ja tunda end vabana. Iga riik tahaks omale enda riiki, kus kaasa rääkida oma riigi arengu ja demokraatia arendamise küsimustes. Kuid suurele
Vanemuise laulus räägitakse, kuidas loomad ja olendid endale hääled saavad ja ka sellest, kuidas aeg võib peatuda millegi ilusa ja olulise sündmuse juures. Neljandaks müüdiks raamatus on: Vanemuise kosjakäik. Vanemuise kosjakäigus räägitakse sellest ajast, mil veel Vanemuine Tartus ja selle lähistel oma kandlega kauneid viise mängis ja laulis. Ja tuli ka temal aeg minna kosjale. Ta läks ühe maja ette ja hakkas seal oma kandlega mängima. Ja majast astusidki välja kolm imeilusat neidu, kuid ükski nendest kolmest ei olnud nõus minema Vanemuisele naiseks. Vanemuine läks oma teed ta oli nii nukker, et isegi Lämmeküne ei suutnud teda rõõmustada. Päevi hiljem oli Vanemuine kosunud ja ta läks jälle opma taad ja olekski läinud, kui tema teele poleks ette jäänud üks vastsündinud laps, keda Vanemuine oli Vanaisalt endale palunud ja Vanaisa seda lubanud. Vanemuine kasvatas tüdruku, kelle nimeks
häbistusnäitusi, mis varustati mõnitavate saatesõnadega ning mida käsutati vaatama töölised, õpilased või sõdurid. Need pidid veenduma, kui koleda jaohtliku kunstiga on tegemist. Osa avangardistide reoseid põletati avalikult. Mõlemas riigis kuulutati ainulubatuks kunst, mis toetus traditsioonidele. Kujutava kunsti peamiseks eeskujuks olid 19. sajandi akademism ja realism. Kuigi natsionaalsotsialistid ja kommunistid pidasid teineteist surmavaenlasteks ja lõpuks astusidki verisesse sõtta, on nende soositud kunst väga sarnane mitte ainult vormide, vaid ka temaatika poolest. Aukohal olid teosed, mis ülistasid suuri juhte, kujutasid võimuhaaramist, nn. revolutsioonisündmusi ja sõjalisi võite. Muidugi on erinevusi kujutatud inimeste antropoloogias ja sõdurite mundrites, kuid teoste sõnum on ühesugune. Väärikaks peeti ka töö ülistamist. Eriti skulptuuris näeme jõulisi, üliarenenud muskulatuuri ja otsustava karmi silmavaatega ideaalkangelasi. Nende
Saksamaal oli avangardistlik võitlus avalik, Nõukogude Liidus mõnevõrra hiilivam, aga tihti jõhkram. Avangardistidel keelati mitte ainult oma loomingu väljapanek, vaid ka loomine. Nende teosed eemaldati muuseumidest, neid toetanud kunstiteadlased vallandati. Mitmed kunstiinimesed sattusid koondulaagrisse või tapeti. Mõlemas riigis kuulutati ainulubatuks kunst, mis toetus traditsioonidele. Kuigi natsionaalsotsialistid ja kommunistid pidasid teineteist surmavaenlasteks ja lõpuks astusidki verisesse sõtta, on nende soositud kunst väga sarnane mitte ainult vormide, vaid ka temaatika poolest. Aukohal olid teosed, mis ülistasid suuri juhte, kujutasid võimuhaaramist, nn. revolutsioonisündmusi ja sõjalisi võite. Väärikaks peeti ka töö ülistamist. Eriti skulptuuris näeme jõulisi, üliarenenud muskulatuuri ja otsustava karmi silmavaatega ideaalkangelasi. Eriti sarnaseks muutus kunst sõdade ajal, kui vanelast esitati näiteks poolloomaliku
annaabi.ee 
