of dwarf stars like the Sun which showed how they evolve into giants;a new theory of the origin of the Ice Ages. 4. Öpik made many contributions to our knowledge of the minor bodies of the Solar System and founded the meteor research group at Harvard. His statistical studies of Earth-crossing comets and asteroids are fundamental to our understanding of the motions of these objects and how they impact on Earth. 5. In 1916 Öpik published article in Astrophysical Journal where he estimates the densities of visual binary stars. In 1922, Ernst Öpik published a paper where he estimated the distance of the Andromeda Galaxy. Using a novel and simple astrophysical method, he determined the distance as 450 kpc. His result was in good accordance with other estimates of these days and his method is still widely used. In 1951 he published a paper concerning the triple-alpha process, describing the
doi:10.1086/142680. 3.Moore, Patrick (1997). Öpik, Ernst Julius (1893-1985). Ensüklopeedias Shirley, James H & Fairbridge, Rhodes W. (Toim), Encyclopedia of Planetary Sciences ( Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 560 . ISBN 0412069512 9.Välislingid: * Fotod * Aivar Kull , ,,Ernst Öpik avab universumi saladusi"(raamatu ,,Meie kosmiline saatus" arvustus)- Tartu Postimees 10.3.2005, lk 2 9.1 Publikatsioonid: *Öpik, E., 1916, The Densities of Visual Binary Stars , Astrophysical Journal, vol. 55, p. 406- 410 *Öpik, E., 1922, An estimate of the distance of the Andromeda Nebula, Astrophysical Journal, vol. 55, p. 406-410 9.2 Ajaleheartiklid: · 20 aasta pärast pääseb Marsile . Kaja, 30.jaanuar 1934, nr. 25, lk. 5. · Reis maailmaruumi võimalik. Vaba Maa, 3.veebruar 1936, nr. 27, lk. 6. 8 · Sõit kuule 4-5 päevaga. Vaba Maa, 18.veebruar 1936, nr. 40, lk. 6. KOKKUVÕTE
Et teha isotoopidel vahet, tuleb kaaluda igat aatomi nukleiidi mis läbib kosmilise kiire detektorit.[2] Umbes 90% kosmiliste kiirte tuumadest on vesinikud (prootonid), umbes 9% on heeliumid (alfa osakesed) ja kõik teised elemendid moodustavad ainult 1%. Isegi selles ühes protsendis on väga haruldasi elemente ja isotoope. Need vajavad suuri detektoreid, et koguda piisavalt osakesi selleks, et öelda midagi olulist kiire allika ,,sõrmejälje" kohta. HEAO (The High Energy Astrophysical Observatory) Heavy Nuclei Experiment, millega alustati 1979, kogus ainult umbes 100 kosmilist kiirt milles esines elemente vahemikus 75-89 (grupp elemente millesse kuulub plaatinum, elavhõbe ja plii). Kasutatud detektor oli palju suurem kui enamus teaduslikke vahendeid mida kasutab NASA praegu. Et teha paremaid mõõtmisi on vaja veelgi suuremat detektorit ja mida suurem on detektor, seda suurem on selle maksumus.[2] 3 Kust need tulevad?
konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võibolla seletab neutriinvoogu Päikesele, mille avastasid uued maaalused neutriinodetektorid. 3 1922. aastal avaldas eesti astronoom Ernst Öpik ajakirjas The Astrophysical Journal artikli "Andromeeda udukogu kauguse hinnang", milles ta hindas Andromeeda udukogu kauguseks Maast 1 500 000 valgusaastat. Ta järeldas sellest, et Andromeeda udukogu ja teised spiraaludud on kaugel väljaspool Linnutee tähesüsteemi asuvad iseseisvad tähesüsteemid, teised galaktikad (spiraalgalaktikad. Öpiku kaugushinnang jäi mitmekümneks aastaks kõige täpsemaks Galaktikavälise objekti kauguse hinnanguks. Kauguse hindamisel kasutas ta
annaabi.ee 
