astronoomia. Astronoomia alged tekkisid kauges minevikus. Babüloonias, Egiptuses ja eriti Kreekas hakati kalendri, astroloogia ning hiljem ka kartograafia ja Maa kuju määramise huvides tähtede ja planeetide asendeid kindlaks tegema lihtsate vaatlusriistadega. Samu ülesandeid üritati lahendada Hiinas, Indias, Kesk ja LõunaAmeerikas, kuid sealsed saavutused ei mõjutanud uusaja astronoomia kujunemist.VanaKreeka kultuuripiirkonnas tegutsenud astronoomidest on tuntumad Eratosthenes, Aristarchos, Hipparchos ja Ptolemaios. Planeetide efemeriidide arvutamise ülesandest tulenes seal Päikesesüsteemi ehituse uurimine. Kreeka astronoomiapärandit edendasid keskaja Idamaade ja hiljem ka Euroopa teadlased. Hiliskeskajal võeti kasutusele uued instrumendid (kvadrant, teleskoop) ja algas üleminek heliotsentrilisele maailmasüsteemile. Avastati Päikesesüsteemi kehade liikumise seadused (Galilei, Newton, Kepler). Tekkis taevamehaanika, mis tegi 19
17. sajandi esimestel kümnenditel täiustasid atronoomid oma teleskoope ning kirjeldasid planeete üha täpsemalt. Suurimad avastused tehtigi 17. ja 18. sajandil. Sel ajal hakkas kiirenema astronoomia muutumine astrofüüsikaks. Astronoomia kui teadus jõudis taksonoomia ajastusse: taevakehi jaotati klassidesse, mida hiljem sai taandada füüsikalistele ühisjoontele. Järgmine suurem samm oli silma kui vaatlusinstrumendi asendumine fotograafiaga ajavahemikus 18501900. Üks esimestest astronoomidest, kes seda kasutas, oli jesuiit Angelo Secchi, Vatikani observatooriumi direktor. Peale vaatluste objektiivsemaks muutumise tõi fotograafia kaasa võimaluse väiksema heledusega objekte tundidepikkuse eksponeerimise abil palju detailisemalt uurida. 20. sajandil jäi klassikaline astronoomia üha enam tahaplaanile ning uurima hakati taevakehade endi füüsikalisi omadusi. 5
Selleks, et mahutada säärast tohutut kiirgust tekitav mehhanism nii väiksesse ruumalasse, peame appi võtma kogu fundamentaalfüüsika arsenali alates relatiivsusteooriast kuni elementaarosakeste füüsikani. Aktiivsed galaktikatuumad Mida teevad astronoomid, kui nad ei suuda mõnd kosmilist nähtust selgitada? Nad ütlevad, et süüdi on tumedad jõud: mustad augud ja tumeaine, viimasel ajal veel tumeenergia. Just nii toimitakse ka kvasarite puhul - suurem osa astronoomidest on jõudnud üksmeelele, et kvasari kiirgusvõimsuse põhjustab ülimassiivne must auk, mis paikneb suure galaktika keskel. Must auk on aga füüsikateoreetikute välja mõeldud konstruktsioon, mille reaalne olemasolu on tõestamata. Kas arusaam kvasaritest rajaneb tõesti vaid hapral matemaatilisel teoorial? Mitte päris - kvasaritaolise nähtuse tekitamiseks vajavad astronoomid lihtsalt väga suurt hulka ainet pakituna üliväiksesse ruumalasse.
kust ta siis ennastunustavas vaimustuses välja hüpanud ja hüüdnud kõva häälega "heureka!" (kreeka keeles leidsin). Archimedese paljude leiutiste seas olid tähtsamad kruvi, mis tol ajal leidis kasutust peamiselt veetõstukina, ja sellele lisaks mitmed sõjatehnilised seadmed kivi- ja nooleheitjad. Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et maa on kerakujuline. Arvutati välja maa ligikaudne ümbermõõt. Üks toonastest astronoomidest esitas koguni esimesena ajaloos heliotsenrilise (päikesekeskse) maailmapildi, väites, et päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega aga tiirleb ümber päikese. Paraku ei leidnud see arvamus pooldajaid ja langes varsti unustusse. Ülejäänud astronoomide üksmeelse arvamuse kohaselt seisis universumi keskpunktis Maa. Sellise kontseptsiooni esitas kõige põhjalikumalt, koos matemaatilise põhjendusega, Aleksandria astronoom, astroloog,
kust ta siis ennastunustavas vaimustuses välja hüpanud ja hüüdnud kõva häälega "heureka!" (kreeka keeles leidsin). Archimedese paljude leiutiste seas olid tähtsamad kruvi, mis tol ajal leidis kasutust peamiselt veetõstukina, ja sellele lisaks mitmed sõjatehnilised seadmed kivi- ja nooleheitjad. Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et maa on kerakujuline. Arvutati välja maa ligikaudne ümbermõõt. Üks toonastest astronoomidest esitas koguni esimesena ajaloos heliotsenrilise (päikesekeskse) maailmapildi, väites, et päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega aga tiirleb ümber päikese. Paraku ei leidnud see arvamus pooldajaid ja langes varsti unustusse. Ülejäänud astronoomide üksmeelse arvamuse kohaselt seisis universumi keskpunktis Maa. Sellise kontseptsiooni esitas kõige põhjalikumalt, koos matemaatilise põhjendusega, Aleksandria astronoom, astroloog,
annaabi.ee 
