lähistel. Ta lahkus Eestist 14-aastasena ning arvas, et ei näe kodumaad enam kunagi. Läks aga teisiti ja viimasel ajal on tema kontaktid Eestiga aina tihenenud. Eestis sündinud Ilon Wiklandi tuntakse eelkõige Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana, ent juba 1995. aastast on ta ka raamatuid kirjutanud, mõistagi neid ise illustreerides. Winklandi karjäär algas juhuslikult. Ta läks kirjastusse tööd küsima aastal (1954) ja Astridil oli saanud valmis just oma raamat ,,Mio, mu Mio" ja tal lasti teha sellele proovi töö. Need sobisid ja nüüd on tal kogu aeg tööd olnud. Kõik need mõnusad tegelased Lindgreni arvukate teoste lehekülgedelt -- meisterdetektiivi auväärse tiitli vääriliseks arvatud Kalle Blomkvist, röövlitütar Ronja, vennad Lõvisüdamed, värvikad ja armsad Bullerby lapsed jpt. -- on lugejale aidanud lähedale tuua just Ilon Wikland oma illustratsioonide kaudu. Nad kõik näivad väga tõe truudena
Ptk. 12. Justus võtab naise rohukapist mingit valget pulbrit, mis tekitab tal hallutsinatsioone ja ta ei saa mitu päeva magada. Ta kujutab ette, et Isebel ei ole surnu , vaid räägib temaga juttu ja kutsub enda juurde. Ta kujutab ette, kuidas ta vahele jääb selle petmisega . Ptk. 13. Tuleb kiri naiselt ja Astridilt, kutsuvad külla, puhkama. Tuleb ka kutse matusele. Kohale jõudes nõuab Astridiga 4 silma all rääkimist. Lähevad jalutama ja räägivad. Astridil tekib respect isa vastu. Justus soovitab tal emale rohkem vastu hakata, et ta ei lõpetaks nagu Isebel.
Pakib asjad ja sõidab Narva Jõesuhu, sest tütar mainib kirjas, et kohtus B. Männiga. Justus kardab, et Boris võis midagi tütrele rääkida tema kohtumisest Isebelliga. Mida ta oli näinud. Kohale jõudes nõuab Astridiga 4 silma all rääkimist. Lähevad jalutama ja räägivad. Boris oli rääkinud Astridile, et jäi tema isale koolis petmisega vahele ja ,et tal on kahju. Justus räägib ikkagi tütrele seigast Isebelliga, kuigi teab, et Boris midagi ei rääkinud. Astridil tekib respect isa vastu. Justus soovitab tal emale rohkem vastu hakata, et ta ei lõpetaks nagu Isebel. Jalutavad majja tagasi.
Pakib asjad ja sõidab Narva Jõesuhu, sest tütar mainib kirjas, et kohtus B. Männiga. Justus kardab, et Boris võis midagi tütrele rääkida tema kohtumisest Isebelliga. Mida ta oli näinud. Kohale jõudes nõuab Astridiga 4 silma all rääkimist. Lähevad jalutama ja räägivad. Boris oli rääkinud Astridile, et jäi tema isale koolis petmisega vahele ja ,et tal on kahju. Justus räägib ikkagi tütrele seigast Isebelliga, kuigi teab, et Boris midagi ei rääkinud. Astridil tekib respect isa vastu. Justus soovitab tal emale rohkem vastu hakata, et ta ei lõpetaks nagu Isebel. Jalutavad majja tagasi.
3 1. Astrid Lindgreni elu ja looming 1.1 Astrid Lindgreni elu Astrid Lindgren (sünninimi Astrid Anna Emilia Ericsson) on Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis. Astrid Lindgren sündis 14. novembril 1907 taluniku Samuel August Ericssoni ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsi külas. Ta oli neljalapselise pere teine laps. Astridil oli kaks nooremat õde, Stina ja Ingegerd ning üks vanem vend Gunnar, kes oli Rootsi parlamendi liige. Astridi enda kirjelduste kohaselt oli tema lapsepõlv väga õnnelik, seda täitis mäng ja seiklused, mille vahel tuli teha ka talutöid ja Lindgren on alati nimetanud oma õnnelikku lapsepõlve inspiratsiooniallikaks. ''Ma arvan, et meie lapsepõlve tegi nõnda õnnelikuks see,'' ütles Astrid Lindgren, ''et meie elu oli piisavalt vaba ja turvaline''(Strömstedt 2000:17)
hoiaks lapsega kontakti ja külastaks teda Smålandi lastekodus, kus ta viibis, aga sõbranna puges alati selle taha, et tal ei ole sinnasõiduks raha, niisamuti nagu tema peigmehel, kes oli lapse isa. 1928 aastal sõitis Astrid ise Smålandi lastekodusse ja otsis üles sõbranna tütre, kes oli peaaegu kolmeaastane. See külaskäik lastekodusse jättis temasse sünge mälestuse sealsete laste eluolust. Ta kirjeldas seda viletsust ja lootusetust, mida ta lastekodusse jõudes kohtas. Astridil oli lohutav teada, et tema enda pojal läheb Kopenhaagenis proua Stevensi juures palju paremini. 8 1929. aasta detsembris jäi proua Stevensil süda haigeks ja ta ei saanud enam Lasse eest hoolitseda. Poisil tuli ajutiselt olla paljude Stevensi perekonna sõprade ja sugulaste juures. Astrid sõitis Kopenhaagenisse, et näha, kas poisiga on kõik korras ja kas ta saab edaspidi poja enda hoolde võtta
teadlik. Kuid siiski on kulminatsioon selline, et tõde tuleb esile mida Astrit võttab oma ema moodi vastu, nuttes ja pelgavalt kuid lõppuks rahuneb ja isa ning tütar räägivad asjad selgeks ning isa tõotab, et armastab Astritit rohkem. Koju tulles ootab naine intesiivse auraga neid ning isa kes oli vahepeal rääkinud Astridel, et ta rohkem iseseisevalt peab mõtlema ja mitte nii ema mõjusfääris olema käsib Astridil ema juurde joosta rahu ja kaastunde pärast, sest tütar armastab mõlemaid. 9. Autori keel ja lauseehitus Tüüpiline romaani laused. Palju on kõrgtasemelisi väljendeid mis jäävad vahest arusaamatuks lugejale. 10. Mis tüüpi kirjeldused ning mida põhiliselt kirjeldatud Kirjeldatakse peamiselt inimeste siseseid monolooge, mõtteid ja tundeid ning suhet Martini ja Isebelle vahel 11. Dialoog, monoloog või jutustav vorm (minavormis või kõrvaltvaatajana)
annaabi.ee 
