Rzeczpospolita tundis end Augusti poolt petetuna ning kuulutas, et Poola ei ole Rootsiga sõjas. Kuningas Augustiga liitusid algul vaid üksikud magnaadid, sealhulgas vürst Hieronim Augustyn Lubomirski. 2 Tähtsamad lahingud Noor kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8000-mehelise sõjaväega jõudis ta 16. oktoobril Pärnusse. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld. 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700 ründas 11 tuhande meheline Rootsi vägi Vene väge (Narva lahingus osales 24 tuhat meest). Paar päeva enne lahingut oli oma leerist lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise alluvatele. Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu. Rootslased murdsid rinde keskosast läbi ja surusid tiivad vastu Narva
- eriefektidest, moonutustest, aegluubis liikumisest. Cinéma Pur filmid peaksid toimima ainult kinokunstina, need ei saaks eksisteerida teistes meediumites, kuna nende peamine efekt tulenes kino mehhanismi unikaalsusest. Neid filme näidati tavaliselt kohvikutes, kunstimajades ja suareedel. Man Ray lavastas filmid "Le Retour à la Raison" (3 min, 1923), "Emak-Bakia" (18 min, 1926), "L'Étoile de Mer" (15 min, 1928) ja "Les Mystères du Château du Dé" (20 min, 1929). Ta assisteeris Marcel Duchampi filmiga ,,Anemic Cinema" (1926) ning oli Fernand Légeri ,,Ballet Mécanique" (1924) kaameramees. "Le Retour à la Raison" (3 min, 1923) oli Man Ray esimene, eelkõige dada liikumisega seostatav filmieksperiment, mis valmis varsti pärast Pariisi saabumist. Lühifilm kujutab endast väljendusrikaste ja üllatavate kujutiste jada. Kunstnik kasutas filmis nn rayograafide e fotogrammide, mis olid tema leiutatud tehnikas loodud fotod, võrgustikku. Selles teoses püüdis
Varem tugevdatud Rootsi garnison Narvas, mida juhtis kindralmajor Henning Rudolf Horn, koosnes 3000 jalaväelasest, 200 ratsaväelasest ja 400 relvastatud tsiviilisikust. Vene kasakad laastasid vahepeal Virumaad. Karl XII otsustas Rootsi vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8140-mehelise sõjaväega ja 10 suurtükiga maabus ta 16. oktoobril Pärnus. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld. Venelastele saabus korraga kaks ärevat uudist: August II Tugev oli Liivimaalt lahkunud ning oma vägedega Kuramaale talvekorterisse läinud ning Pärnus maabunud Rootsi armee oli teel Narva. Saanud teada rootslaste maabumisest Pärnus, saatis Peeter I luurele 5000 mehest koosneva ratsaväeüksuse Boriss Seremetjevi juhatusel. Karl XII juhatas Tallinnast teele asudes väge, kuhu kuulus kokku 10 537 meest. 13.
Küll aga õpetas ta oma poja naisele, kes oli väga andekas selles vallas. Mida Chan Yu Min ei õppinud oma isalt, õppis ta oma naiselt. Rahavahetaja poeg Chan Yu Min omandas tiitli ,,King of the Pole of Seven Provinces", mis anti talle ,,Martial Arts Tournamets of Seven Provinces" üritusel (Lehiste, K., Miitel, M., Smirnov, G., 2016). Rahavahetaja Chan Wah Shuni teine õpilane Ng Chung So oli väga andekas ning omandades kõik teadmised. Ta assisteeris Chan Wah Shun'i kuni tema surmani. Rahavahetaja Chan Wah Shun'i viimane õpilane oli 13-aastane Yip, kelle ta jättis oma assistendi Ng Chung So õpetada (Lehiste, K., Miitel, M., Smirnov, G., 2016). Kui Yip oli 56-aastaselt edundas WT süsteemi arengusse ja nii jõudis see oma kuldsesse aega. Lõpuks ta sai vaidlustamata WT suurmeistriks (Grandmaster of Wing Tsun) ja tema nimi oli tuntuim inimestele, kes võitluskunstidega tegelevad, kui eelnevatel eelkäijatel.
(19.) augustil (Rootsi kalendri järgi 20. augustil) Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerit. 23. septembril asusid venelased 30 kuni 35 tuhande mehega Narvat piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast. Noor kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8000- mehelise sõjaväega jõudis ta 16. oktoobril Pärnusse. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld. 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700 ründas 11 tuhande meheline Rootsi vägi Vene väge (Narva lahingus osales 24 tuhat meest). Paar päeva enne lahingut oli oma leerist lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise alluvatele. Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu. Oma osa mängis ka ilm: tihe lumelörts sadas
kindluse naabrusest. Kreeka keskuseid eristas Kreetast ka suuremate linnade puudus: losside ümber kujunenud hajali asustus ei andnud siin tõeliste linnade mõõtu välja, mistõttu toonast Kreekat ei saa, Minose Kreetast erinevalt, pidada linnatsivilisatsiooniks. Lineaarkirja B tahvlite järgi otsustades valitses lossi kuningas wanaks (isand) kelle troonisaal (nn megaron; tuntud arheoloogilisest leiumaterjalist) paiknes lossi arhitektuurses keskmes. Kuningale assisteeris nähtavasti väepealik lawagetas. Teada on ka kohalikud ülemad basileused (hilisemas kreeka keeles tähendas see termin kuningat) ja küllalt üksikasjalik võimuhierarhia, mille vahendusel lossiadministratsioon töötegijaid kontrollis. Vabade või poolvabade inimeste kõrval töötas lossi alluvuses ka palju orjatare. Lossile alluvail kogukondadel oli omavalitsusõigus. Lineaarkirjadokumentidest ei selgu aga midagi poliitilise ajaloo sündmuste kohta ja
Separaatrahu sõlmijana Eesti renomee mõnevõrra kannatas. Mingisuguseid uusi tunnustusi ei tulnud, v.a üks: Soome tunnustas de jure Eesti riiki 7. juunil 1920. Aga ka see ei olnud läbimurre. Järgnevalt pandi Eestis de jure tunnustamise lootused Rahvasteliidule. Selle Rahvasteliidu täiskogu tuli kokku 1920. aasta detsembris Genfis. Eesti taotles enda vastuvõttu Rahvasteliitu. Genfis viibis ka Eesti delegatsioon: kindral Johan Laidoner, teda assisteeris Karl-Robert Kusta. Püüti teha koostööd teiste väikeriikidega, püüti leida toetajaskonda just väikeriikide juures, ka nemad olid huvitatud ühisrinde moodustamist, mis oleks piisavalt vastukaalukas suurriikidele. 16. detsembril 1920 tuli Eesti küsimus lõplikuks otsustamiseks: vastu hääletas 27 riiki, sh kõik suured ja Eesti poolt hääletajaid oli 5 (Itaalia, Portugal, Pärsia, Kolumbia ja Paraguay)
annaabi.ee 
