1.VIIRUSTE GENEETIKA Viiruste definitsioon Viirused on obligatoorsed rakusisesed parasiidid Viiruspartiklid assambleeritakse eelnevalt valmissünteesitud komponentidest Viiruspartiklid ei kasva ega jagune Puudub geneetiline info energia tootmiseks ja valgusünteesiks Viirus on võimeline nakatama teatud tüüpi rakke, seondudes rakupinna spetsiifiliste retseptoritega: Loomaviirused Taimeviirused
füüsikaline kaart 261. Antikeha geenide assembleerimine: a)Kerge ahela lambdageenide assambleerimine kahest geenisegmendist b)Kerge ahela kapageenide assambleerimine kolmest geenisegmendist c)Raske ahela geenide assambleerimine neljast geenisegmendist d)Varieeruvad ühendamissaidid 262. Kerged ja rasked ahelad: Inimese antikehade raskete ahelate geneetiline determinatsioon- iga raske ahela geen assambleeritakse tervest parvest geenisegmentidest inimese tüvirakkude 14. kromosoomis B- lümfotsüütide diferentseerumise käigus; inimese antikehade kergete lambda-ahelate geneetiline determinatsioon- inimese 22. kromosoomi iga kerge ahela geen assambleeritakse tervest parvest geenisegmentidest tüvirakkude kromosoomides B-lümfotsüütide diferentseerumise käigus. 263. Varieeruvad ja konstantsed piirkonnad: kergete ja raskete ahelate osad, V kodeerib N-terminaalset 97 aminohappe
15. Viiruste geneetika Viiruste definitsioon. Viirused on obligatoorsed rakusisesed parasiidid. Samas on rakusisesed parasiidid ka mitmed prokarüootsed organismid, näit. bakterid perekonnast Rickettsiae ja Chlamydiae, mis suudavad rakuväliselt eksisteerida ainult väga lühiajaliselt. Seetõttu on viiruste defineerimiseks vaja juurde tuua veel lisaparameetrid: 1) Viiruspartiklid assambleeritakse eelnevalt valmissünteesitud komponentidest 2) Viiruspartiklid ei kasva ega jagune 3) Puudub geneetiline info energia tootmiseks ja valgusünteesiks. Viiruste spetsiifika: Iga viirus on võimeline nakatama ainult teatud tüüpi rakke. Vastavalt sellele klassifitseeritakse viiruseid loomaviirusteks, taimeviirusteks ning bakteriviirusteks e. bakteriofaagideks. Viirusega nakatamiseks on vaja, et viiruse välispind interakteeruks rakupinna spetsiifiliste retseptoritega. Loomaviiruste retseptorid
välja arvatavasti 4 prootonit. Imetajate hingamisahela kompleks I koosneb vähemalt 42 subühikust. Kompleksi Mw on umbes miljon daltonit. Mitokondriaalse genoomi poolt on kodeeritud 7 kompleks I subühikut. See on tähelepanuväärselt palju, sest mitokondriaalses genoomis on kokku vaid 13 valgu geeni, umbes pooled kuuluvad nendest kompleksi I. Kompleks I koosneb struktuurselt 2 osast, membraaniga tugevalt seotud ja perifeerne osa. Need üksused assambleeritakse arvatavasti eraldi. Perifeerses üksuses paikneb enamus redokstsentritest. Mitokondriaalse genoomi poolt kodeeritud valgud paiknevad membraanses osas. S. cerevisiae ehk pagaripärmi hingamisahelas on kompleks I asemel 57 kDa suurune valk, mille funktsioon on analoogiline imetajate kompleks I-ga, st. mis täidab NADH-ubikinooni oksidoreduktaasi funktsiooni. E. coli kompleks I ekvivalendil on 14 subühikut, neist 7 on homoloogilised imetajate mitokondriaalse genoomi poolt
Terminaatorkoodonid: UAA (Ochre), UAG (Amber) ja UGA (Opal). Mitokondrites: UGA pole terminaator, määrab truptofaani, AUA on Met mitte Ile koodon, AGA ja AGG on terminaatorid, mitte Arg koodonid. 134. Antikehade moodustumine. Variaablid, siduvad ja konstantsed polüpeptiidi alad. Antikehad moodustavad geenide assambleerimisel arengu käigus. Geeni segmendid on järgmised:V = variaabel e. muutuv piirkond, J =siduv segment ning C = konstantne e. konservatiivne piirkond. Vajalikud segmendid assambleeritakse, protsessitakse ja transleeritakse polüpeptidiidisse. Imetajatel koosnevad antikehad 4 polüpeptiidist: 2 identset nn. rasket ja 2 identset nn. kerget ahelat, mida on kahte tüüpi: kappa (nt. V78J4C lumfotsuudi antikeha kerge kappa ahel) ja lambda. 135. CIB-meetod suguliiteliste letaalsete mutatsioonide avastamiseks.??? Meetod avastamaks X-liitelisi retsessiivseid letaalseid mutatsioone Drosofiilial. Yks X-kromosoom
kaitsevad bakterit mitmete väliskeskkonnategurite eest. Amüloidid katavad spoore, käituvad tsütotoksiinidena ning on olulised bakterite adhesioonil ning biofilmi moodustumisel. Amüloidpiilide abil seonduvad enterobakterid ja pseudomonased mitmete maatriksitega k-a eukarüootide membraanile ning on olulised biofilmi algetappidel, kui toimub üleminek lühiajalisest kinnitumisest pöördumatule kinnitumisele. Amüloidpiilid assambleeritakse rakuvälises ruumis, ning on biofilmi moodustumisel patogeensetel enterobakteritel olulised maatriksi komponendid. Amüloidpiilid koosnevad mitmetuhandest subühikust, mille ehituses on 5 -lehte kuju tekkimisel määrava tähtsusega. Tabel 1. Amüloidpiilide mõned näited. organism I operon II operon 118
annaabi.ee 
