viineri salatiga. Eriti sokeerivalt mõjusid loomulikult kõvade esemete imitatsioonid poolpehmes materjalis (nt. hiiglaslik kirjutusmasin, wc pott jne). Oldenburg deklareerib: ,,... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen slaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...". Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab
näitusesaali põrandale meetripaksuse hamburgeri või paarimeetrise viineri salatiga. Eriti šokeerivalt mõjusid loomulikult kõvade esemete imitatsioonid poolpehmes materjalis (nt. hiiglaslik kirjutusmasin, wc pott jne). Oldenburg deklareerib: „... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen šlaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...“. Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise aastakümne abstraktsionismile
hamburgeri või paarimeetrise viineri salatiga. Eriti sokeerivalt mõjusid loomulikult kõvade esemete imitatsioonid poolpehmes materjalis (nt. hiiglaslik kirjutusmasin, wc pott jne). Oldenburg deklareerib: ,,... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen slaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...". Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise
näitusesaali põrandale meetripaksuse hamburgeri või paarimeetrise viineri salatiga. Eriti sokeerivalt mõjusid loomulikult kõvade esemete imitatsioonid poolpehmes materjalis (nt. hiiglaslik kirjutusmasin, wc pott jne). Oldenburg deklareerib: ,,... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen slaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...". Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise aastakümne
annaabi.ee 
