[4] 2. Järve ajalugu Verevi järv (Elva järv, Elva Suurjärv) oli 1638. aastal tuntud Harpejerwe nime all. See Elva linna läänepiiril asuv järv on enam-vähem põhja-lõuna suunas pikliku kujuga, lõunaosas tublisti laienev. Järve ida- ja lõunakallas on kõrged ja liivased, mujal on kaldad madalad, turbased või mudased, õõtsiku või roostikuga ääristatud. Järv on algselt olnud kaheksakujuline, mis tuleneb tõenäoliselt kahe otsakuti asunud hiidpanga asemetest. Praegu on Verevi põhja-lõuna suunas pikliku kujuga, lõunaosas laiem ja vähem kinni kasvanud.[7] Elva on pisut vanem kui saja-aastane. Asula teke on vahetult seotud Tartu-Valga raudtee ehitamisega (1886-1889). Elva raudteejaama mainib esmakordselt eesti keeles ajaleht "Olevik" 1886. aasta detsembris. 1889. a ehitatud raudteejaam sai oma nime Elva jõelt, mis esineb juba XVII sajandi alguse revisjonides. Enne raudtee ehitamist paiknes siin lähedal
Selliste hoidlate eeliseks on odavus, ehitamise lihtsus ja kiirus. Puuduseks aga materjali purunemisohtlikus hoiustatava vedelsõnniku homogeniseerimisel ja väljapumpamisel. 10. Lüpsmine (platsillüps, kannulüps, torusselüps, lüpsirobot). Platsillüps . Lüpsiplatsil lüpsmist kasutatakse eelkõige lehmade lõastamata pidamise korral. Sisuliselt on tegemist lühikese piimatorustikuga torusselüpsiseadmega. Lüpsja töökoht on kanalis, mis asub lehmade asemetest ligikaudu 0,8...1,0 m võrra madalamal. See loob lüpsjale võimaluse töötada sirge seljaga. Üldjuhul on kanal lauda põrandast madalamal, lehmade asemeid on võimalik tõsta kõrgemale. Sellisel juhul liiguvad lehmad platsile mööda kaldteed, harva ka treppi mööda. Ämbrisselüpsiseadmed võivad olla nii paiksed kui teisaldatavad. Paiksetel on vaakumseade paigaldatud masinaruumi, kantakse lüpsimasinaid. Teisaldatavad ämbrisselüpsiseadmed on ette nähtud väikeste karjade lüpsmiseks
Lappimine kujutas endast raha andmist esimese raha viskas põlle sisse tavaliselt peigmees, tema järel ka teised pulmakülalised. Põlletamisele järgnes tantsitamine, kus siis esimeseks tantsitajaks oli keegi peigmehepoolsetest sugulastest, kellele noorik siis kindad kinkis. Iga tantsija pidi naisele ka natukene raha andma. Tihti veedeti esimene öö mehe ja naisena lambalaudas pidavat tagama hea karjaõnne. Kuna voodit tollal veel majapidamises polnud, sai rääkida asemetest. Aseme õled olid tavaliselt peigmehe niidetud, aga linad olid pruudi poolt. Aseme tegi ära kaasanaine või ämm, kes siis vaevatasuks kingituse sai. Isamees lõi ka mõõga aseme kohale lakke või seina, et kaitsta noorpaari kurjade jõudude eest. Kui pulmaööl oli voodi all kirves, oli lootus eostada poisslaps, kui tõlv või kurikas, tüdruklaps. Kui naine tahtis võimu enda kätte saada, pidi ta peigmehe vanad püksid padja alla panema
haua Kuningate orust. Hauast leitud esemed on tänapäeval peamiselt Kairo ja Luxori muuseumites. [(WWW) http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Egiptuse_vaaraod Egiptuse vaarad] Tutanhamoni haud on kõige väiksem kuninglik haud Kuningate orus. Tagakambris olid suured voodid ja kaarikud. Tiibhoones ja varakambris olid väiksemad, kuid väärtuslikumad esemed. Tutanhamoni kaks elusuurust puukuju, riietatud kuldriietesse, valvasid tema matusepaika. Üks Tutanhamoni asemetest oli kaunistatud kahe lehmaga, kelle sarvede vahel olid päikesekettad. Voodi otsas kaardusid kummalgi pool lehmasabad. Lahkunu nimi oli graveeritud laekale, kus hoiti nelja eriurni, ja kirstule, sest ,,sest surnu nime lausumine muutis surnu elavaks". Söök ja hinnalised esemed olid kuhjatud hauakambri ruumidesse. Tutanhamoni hauas olid tema mänguasjad, 116 korvi puuviljadega, 40 veiniankrut, karbid küpsetatud loomaliha, leiva ja kookidega
annaabi.ee 
