Diagnoosimise aluseks on nahabiopsia leid ning diagnoos kinnitatakse immunofluorestsentsmeetodiga. (Tater et al., 2010) Haiguse kulg on enamasti krooniline ning aeglane. Kui ravi ei alustata, siis lööve laieneb ja võib komplitseeruda eluohtliku infektsiooni või metaboolsete häiretega valgu ning vedelikukaotuse tõttu. Epiteelbarjääri ulatusliku kadumise tõttu on infektsioonirisk suur. Raviga tuleb alustada kohe, kui haigus algab, esikohal on süsteemsed glükokortikosteroidid, asatiopriin, prednisoon ja tsüklosporiin, immuunsupresiivne ravi. Ravi efektiivsus varieerub 48%-88% ulatuses. On leitud et, kui immuunsupresiivse raviga samal ajal kasutada antimikroobseid ravimeid on ravi edukam. Tõenäoliselt see tõttu, et see vähendab sekundaarsete naha- ja kuseteede infektsioonide tekkimist. (Tater et al., 2010) Järeldused Pemphingus foliaceus on naha autoimmuunhaigus, mis võib esineda inimestel, koertel, kassidel, kitsedel, laamadel ja hobustel
Ravimite ja päikese koostoimel tekkinud kõrvaltoimed nahal sarnanevad päikesepõletusele. Fotosensitiivsus on üks nahavähi teket soodustavatest faktoritest. Naha valgustundlikkust suurendavat ehk fotosensibiliseerivat toimet avaldavad eeskätt infektsioonivastased ravimid (fluorokinoloonid), diureetikumid, südamehaiguste ravimid (nt kaltsiumkanalite blokaatorid, AKE- inhibiitorid ja mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA). Ka taimsed ravimid (nt harilikku naistepuna sisaldavad ravimid) võivad põhjustada fotosensibilatsiooni. Fotosensibilatsiooni tekkemehhanismid Fotosensitiivsus on üldkasutatav termin, mille all mõeldakse kas fototoksilist reaktsiooni või harvem esinevat fotoallergilist reaktsiooni. Fotokeemiliste reaktsioonide ajal tekivad muutused nukleiinhapete, valkude ja lipiidide ehituses, kahjustuvad rakumembraanid ja muutub nende funktsioon. Fototoksilise reaktsiooni korral muutub keemiline aine UV kiirguse toimel aktii...
•Eestis viimastel aastatel keskmiselt 1000 patsienti aastas; •On kolmandal kohal esinemissageduse järgi peale pimesoola ning sapikivi haiglates; •Üldine letaalsus on jäänud viimasel 20 aastal 10% piiridesse. Põhjused •Enamasti haigestutakse vanuses 40-60, sagedamini naised; •Kroonilised mürgistused (nt. alkoholi liigtarvitamine); •Mehhaalinised takistused (nt. sapikivid); •Ravimid (nt. asatiopriin, östrogeenid); •Antibiootikumid (nt. furasemiid jm); •Infektsioonid (mumps, viirushepatiit B/C, tsütomegaloviirus); •Parasiidid (askaridos); •Pärilikkus; •30-50% algas pankreatiit pärast liigset alhoholi, rasvase ning terava toidu tarbimist. Kliiniline diagnostika •Väga tugev kõhuvalu, mis asub üla- ning keskkõhu piirkonnas ning sageli kiirgub selja ning südamesse; •Patsiendid kirjeldavad valu vöökujulisena;
enteroskoopia) koos biopsiaga, histopatoloogiline uuring. Mõningatel juhtudel kasutatakse kapselendoskoopiat (isoleeritud peensoole haaratusega Crohn), sellisel juhul biopsia võtmine ei ole võimalik. Ravi: Crohni tõbe hetkel pole võimalik välja ravida ei ravimite ega kirurgiaga. On võimalik saavutada remissiooni ja vältida ägenemisi. Medikametoosne ravi: aminosalitsülaadid, kortikosteroidid, immunosupressandid (metotreksaat, asatiopriin jne), bioloogilised ravimivd (infliximab, adalimumab jm). Infektsiooni korral antibiootikumid. Kindlasti tuleb lõpetada suitsetamine. Umbes 70 % Crohni tõve haigetest vajab vähemalt korra kirurgilist ravi. Kirurgiline sekkumine näidustatud ainult tüsistuste ohjamiseks ja ei mõjuta haiguse kulgu. Näidustused: - soole ahenemine või stenoos - fistuli korral põide, tuppe või nahale - püsiv anaalfistul või abstsess
annaabi.ee 
