Arutlus meetodist, meditatsioonid (Descartes) (0)

Aristoteles  ja metafüüsika
Aristoteles jaotas teadmiseid (teaduseid) kolmeks:  teoreetilised  (filosoofia,  matemaatika , 
füüsika/loodusfilosoofia), praktilised ( eetika  ja poliitika) ja loomingulised (kunstid, käsitööharud). 
Füüsika  (mis tol ajal tähendas pigem loodusfilosoofiat) uurib kõike seda, mis eksisteerib iseseisvalt ja 
liigub (liikumise allikas on iseendas), matemaatika uurib liikumatud, kuid mitteeksisteerivaid asju 
ning filosoofia on liikumatu ja eksisteerib iseseisvalt, mis oli Aristotelese arvates  jumalik . Kuna 
filosoofia uuribki kõige väärtuslikumat, siis ongi ta seega Aristotelese arvates kõige väärtuslikem 
teadus (ka seepärast, et filosoofia on teadmine teadmise enese pärast). Täpsemalt nimetab ta seda sorti 
filosoofiat (mis uurib olemuse  printsiipe  ja algpõhjusi) esimeseks filosoofiaks (mida hiljem nimetati 
metafüüsikaks). Termin metafüüsika tulenes kreeka keelest “ ta  meta  ta physika” - „see, mis järgneb 
füüsikale“.
M
  ateeria ja vorm [kommentaar:  substants ?]
Aristotelese metafüüsika õpetuse järgi kujutab endast  mateeria  ja vormi ühtsus (selle jaoks kasutab 
Aristoteles  terminit  substants), see tähendab, et iga asja juures saame eristada tema mateeriat, ehk 
seda, milles ta koosneb, ning olemust või vormi, ehk seda, mis teeb asja selleks, mis ta on. Näiteks 
võib tuua kasvõi inimest, kelle mateeriaks on inimese keha ning vormiks on tema hing. Ilma hingeta ei
oleks see inimene kindel isik, keda me  tunneme , vaid lihtsalt eluta  inimkeha .
See olemus, mis mateerias realiseerub, pärinebki sellest  mateeriast  ise - Ta on mateerias olemas 
võimalikkusena. Seega on võimalik eristada  kahesugust  olemasolu – tegelikkusena ja võimalikkusena.
Millegi tekkimine on seejuures üleminek ühest olemasolust  teisse  - võimalikkuselt tegelikkusele.
[kommentaar: sisu pole avatud]
Näiteks on puidus laua vorm juba võimalikkusena olemas ning ainult selle pärast saab puidust laua 
valmistada, samas on puidus olemas teised vormid teiste asjade jaoks - nagu näiteks tooli, riiuli, jne 
oma. Kui me valmistame puidust laua, siis see tähendab, et me realiseerima laua vormi selles 
mateerias, mis omakorda tähendab, et mateeriat iseloomustavad kaks omadust: vormi puudumine 
tegelikkuses ja vormi olemasolu võimalikkusena.
Vormi ja mateeria küsimuses on aga palju suhtelist, näiteks võib telliskivi olla mateeriaks  majale , kuid 
samas vormiks savile, (see tähendab, et savis on tekkinud telliskivi vorm) savi omakorda võib olla 
vormiks nn neljale algelemendile - tule, õhu, maa ja  veele  - mis ühinedes omandavad savi vormi. 
Nelja algelemendi mateeriaks on aga nn esimene mateeria ehk võimalikkus ise, mis võib ka vormi 
omandada ehk üheks algelementidest muutuda. Seda ei saa ka meeleliselt tajuda, vaid ainult mõelda. 
Kuna esimene mateeria on kõige aluseks, siis peab eksisteerima ka midagi, mis ei saa enam mitte 
millelegi mateeriaks olla, ning selleks on Aristotelese arvates kõrgeim vorm ehk vormide vorm ehk 
jumal.
Asjade tekkimise põhjused
Kuid miks üks või teine vorm mateerias üldse realiseerub? Inimese valmistatud asjad realiseeruvad 
selle pärast, et inimene neid valmis teeb, kuid taimede ja loomade kohta ei saa nii lihtsalt öelda. 
Aristoteles eristab seejuures kahesuguseid asju:
1. Asjad, mis on olemas loomulikult, milles endis peitub liikumise allikas. Nendeks on näiteks taimed 
ja loomad, kuid ka neli algelementi. Nad on kõik  realiseerunud  ja muutunud niisugusteks nagu nad on,
loomulikul viisil, sellise muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks. Võib öelda, et loomus on 
iserealiseeruv vorm, mis tähendab, et loomus on  olemuseks  sellele, mille liikumise allikas peitub 
temas endas.