kultuurile. Kui need kaks jõudu kokku puutuvad, tekib alati mngi konflikt ja toob kaasa häda. Nendes juttudes kohtame esmalt tuttavat realistlikku fiktsiooni, kus kõigepealt näeme korralikke kristlikke inimesi, kes on alandlikud ja edaspiüüdlikud. Selline tuttav realistlik külakirjeldus on midagi sellist, mis esitab meile sellise normaalse kristliku, edasipüüdliku maailma. Õunapuu külakujutuse puhul on realismi kõrval aga suur osa ka müstikal arusaamatustel, nõidusel, unenägudel. Nii, et mingisugune selline normaaln, rahulik elu asendub siin teatud erandlike sündmustega, eriliste isikutega, kellel on mingid võluvõimed ja kes hälbivad normist. Sealt edasi see eesti gootika muidugi vastandub siin kristlikule maailmakäsitlusele. Kogu seda protestatlikku usku naeruvääristatakse, tehakse ta pilkealuseks. See pole midagi sellist, mida tegelased väga usuksid, või kui usuvad, siis on see usk äärmiselt liialdatud
36 organismis emasloomalt rohkem tunnuseid kui isalt. 1885. aastal nägi August Weismann (1834-1914) neis pärilikkuse kandjaid, hakati rääkima geno- ja fenotüübist (raku jagunemisest idu- ja somatoplasmaks). 20. sajandi alul leidus pärilikkuse kohta ikka veel küllalt kõikvõimalikke eksiarvamusi. Need põhinesid paljude fenomenide väärititõlgendamisel või arusaamatustel. Usuti, et: · elu jooksul omandatu pärandub edasi; · pärilikkustegurid tekivad kogu kehas ja siirduvad sugurakkudesse (pangenees); · hübridiseerumisel tekib uus pärilikkusaine; · isas ja emasloom omavad erinevat tähtsust; · munaraku viljastumisel osaleb mitmeid seemnerakke; · telegoonia hüpotees, ehk lähenemine, mille kohaselt isalooma tõuomadused jäävad pärast paaritumist emase verre püsima, mõjutades hilisemaid põlvkondi.
Ka 19. sajandi lõpul oli pärilikkuse kohta ikka veel küllalt kõikvõimalikke eksiarvamusi. Peamine küsimus oli, et pärilikkust kui probleemipüstitust, poldud veel suudetud tõstatada (puudus selelks vajalike teooriate jms kompleks, alles Darwin oma töödega tõi tõsiselt esile mutlikkuse ja pärilikkuse kui olulised fenomenid eluslooduse toimimise mõistmiseks). Vead ja eksiarvamused põhinesid paljude fenomenide väärititõlgendamisel või arusaamatustel. Usuti, et: · elu jooksul omandatu pärandub edasi; · pärilikkustegurid tekivad kogu kehas ja siirduvad sugurakkudesse (pangenees); · hübridiseerumisel tekib uus pärilikkusaine; · isas ja emasloom omavad erinevat tähtsust; · munaraku viljastumisel osaleb mitmeid seemnerakke; · telegoonia hüpotees, ehk lähenemine, mille kohaselt isalooma tõuomadused jäävad pärast paaritumist emase verre püsima, mõjutades hilisemaid põlvkondi.
meeskonnaliikmeid kiirustamast ning saavutada kõigi poolt aktsepteeritud eesmärkide nimekiri. See ülesanne on seda keerulisem, mida suurem on projekt, kuna siis tekivad tihti vaidlused mitte ainult lõpptulemuse vaid ka kasutatavate vahendite osas. Mida laiema haardega, suuremat asjaosaliste ringi hõlmav, uudsem ja vastuolulisem on projekt seda keerulisem on kokku leppida eesmärkides. Lisaks on oma osa suhtlemisel tekkivatel 14 arusaamatustel ning ajas muutuvatel eesmärkidel. Kui probleemi põhjuseks on osapoolte huvide põhimõttelised erinevused, siis on projektijuhi tihti ainus viis neid lahendada kasutades nö. poliitilist osavust. Mõningatel juhtudel võib selliste erimeelsuste lahendamine olla väljaspool projektijuhi mõjusfääri. Tabel 6. Projekti ressurssidega varustatuse variandid. Ressurssidega Põhjused
annaabi.ee 
