Ma ei keeldu oma abist, kui see on vajalik, suhtun lugupidamisega ja tähelepanuga haigetesse, ei kuritarvita minule osutatud usaldust. Tõotan hoida arsti ametisaladust. Töötan pideva edasi arstiteaduse vallas ja aitan igati kaasa selle arengule. Olen aus ja omakasupüüdmatu oma ametivendade suhtes ega solva nende väärikust. Annan ametikaaslastele nõu ja vajaduse korral pöördun ka ise abi saamiseks nende poole. Kui ma seda vannet pean, siis saatku mind edu arstikunstis ning austus kõigi inimeste silmis, kui aga murran vande ja võetud tõotust, juhtugu minuga vastupidine. Kohustun seda vandetõotust täitma kogu oma eluaja. Tema õpetus oli rajatud "kehamahlade" teooriale. Selle õpetuse järgi tekivad hingelised ja füüsilised haigused siis, kui organismi nelja peamise mahla (sülje, vere, kollase ja musta sapi) tasakaal on rikutud. Kindlate käitumisreeglitega, kasutades iiveldust esile kutsuvaid vahendeid,
see on roiskumine" (taimede ja loomade eleuteegvuse parim analoog looduses on rosikumine). Claude Bernard (1813-1878) leidis, et ,,elu, see on surm", sest eluprotsessid hävitavad organeid läbi rakus aset leidvate protsesside. Samas surm ei olnud enam midagi abstraktset vms, vaid teadaolevate protsesside tulemus, seega võis väita, et ,,surm oli kodustatud" (teadus- teoreetiliselt). Nimetage 19. sajandil surma retseptsiooni mõjustanud avastusi / uusi meetodeid arstikunstis 19. sajandi alul mindi kontseptsioonist, mille kohaselt elu tähendab võitlust keskkonnaga (st surmaga), uuele lähenemisele, mille kohaselt keskkond tekitab elu, viimane omakorda haigused, milledest kasvab välja surm. 1860.-1870. aastatel lisandub elu ja surma vahekorra käsitlemisse veel paradokse. Kõigepealt näitab Louis Pasteur (1822-1895), et surnukeha lagunemine, mida varem peeti keemilis-
ligimeelitamine esteetiliste vahendite abil(värvilised suled jms). Arvata võib, et tegelik tõde on kusagil nende kolme teooria vahepeal. On selge, et kunstis on paju täiesti vaba mängulisust, teisalt on seal ka bioloogilist rituaalsust ja religiooni mõjusid. 15 Siit tingitud see, et religioon, kunst ja teadus moodustasid ühtse terviku. Tänapäeval näiteks arstiteadus vs arstikunst. Katsume liikuda selle poole, et arstikunstis oleks tulevikus vähem kunsti ja rohkem teadust, samas siiski kaks täpselt sama haridusega kirurgi ei pruugi olla sama head, ühel kunstilisust rohkem. Kui kujutada ette ürginimeste suguharu mingit pidustust, siis oli see seotud religioossusega, samuti seal leidsid rakenduse ka elukogemused ja teadmised(teaduslik pool) ning mitmesugused tulevades kunstid(laul ja tants). Mõtteks oli liita suguharu liikmeid omavahel rohkem kokku ja luua laiemat kogukonna teadvust.
"Psühhiaatria Loojaks", "Günekoloogijale Alusepanijaks" ning lõppudelõpuks ka "Meditsiini Isaks"... (Hiljem kohtab meditsiiniloos veel arvukalt "isasid"!) Alkmaeon oli Joonia mõtte kandja. Ta eitas varasemas Kreeka traditsioonis domineerinud usku, et haigused on iseseisvad ontoloogilised üksused ja nägi haiguse põhjusena tasakaalu kadu algosade vahel. See sai tuge Empedokleselt ja oli aluseks Hippokratesele. Niisiis oli tekkinud tugev ja teaduslik dieteetika õpetus. ARSTIKUNSTIS ERISTATAKSE KOOLKONDI: · Krotoni koolkond (Joonia-arhailine periood, ca 6. sajand e.m.a.). Organism koosneb vastanditest kuiv ja niiske, soe ja külm, magus ja mõru jne. (Järgiti Egiptuse stiilis nelja elemendi tasakaalust lähtuvat ravi ja tervise/haiguse käsitlust.) Vastandlikku raviti vastandlikuga. Empedokles. · Knidose koolkond. Humoraalteooria tervis sõltub kehamahladest (mitte enam algainetest-elementidest) kollane sapp, must sapp, veri ja lümf. Õpetus
annaabi.ee 
