Pärast seda abiellus Masaccio ema uuesti, seekord eaka apteekri Tedescoga, kes kindlustas Masacciole ning tervele perele mugava lapsepõlve. Pärast ema uue mehe surma, 1417. aasta augustis, kolis perekond Firenzesse. On teada, et enne seda, kui Tommaso ühines 7. jaanuaril 1422. aastal ühega seitsmest suurimast gildist Firenzes, sai ta uues elukohas omale hüüdnime ,,Saamatu Thomas". Sellise hüüdnime sai ta hoolimatuse pärast oma maiste armulugude ning välimuse vastu, kuigi ta oli väga heasüdamlik inimene. Esimene too, mis omistati Masacciole, oli San Jovenale triptühhion 1422. aastal, mis kujutab Madonna troonilepühitsemist koos inglite ja pühakutega. Üks esimestest töödest Masacciol oli ka Madonna ja laps koos St. Annaga, mis valmis umbes 1424. aastal ning praegu asub teos Uffizi kunstimuuseumis, mis on üks kuulsamaid muuseume tänapäeval. Mõlemad maalid olid juba väga kõrge kvaliteediga
eelistasid anonüümsust. See tähendas ka, et tootjad võisid neile vähem maksta. Kuid Carl Laemmle lõi 1910. Aastal küna kummuli, lastes liikvele kuulujutud ,,IMP-tüdruku" (nimetatud stuudio järgi) surmast. Tegelikult oli Florence Lawrence vägagi elus ja sai üleöö esimeseks filmikuulsuseks. Hollywoodi parvlesid lootusrikkad massid, kuid vaid mõnel läks korda jõuda hoolikalt viimistletud imago, keeristormina arenevate armulugude ja luksusliku elustiilini, millest fänniajakirjad lausa pakatasid. (Naughton, Smith 2008) Charlie Chaplin oli inglise komöödiafilmilavastaja, stsenarist, näitleja ja produtsent. Ta sündis 16. aprillil aastal 1889, Londonis. Ta põhiline karjäär koosnes tummfilmidest. Ta lõi endast filmi karakteri, kes oli omapärase välimusega. Tal oli kõvakübar peas ning jalutuskepp käes. Mõned kuulsad tänapäeva näitlejad on: 1. Bruce Willis; 2. Angelina Jolie; 3. Hugh Grant; 4
sõita. Pealinna kirjamehed ja sõbrad saatsid luuletaja teele, lootes peatselt taas kohtuda. Kaukaasias ei kiirustanud Lermontov polku minekuga, hoolimata tsaari rangest käsust teda pidevalt väeosas hoida. Ta esitas ülemustele arstitõendi haiguse kohta ja jäi Pjatigorskisse. Pjatigorskis sattus Lermontov õige pea tähelepanu keskpunkti. Linn oli neil aastail Venemaa moodsaim kuurort, kus valitses suvituslinnadele iseloomulik keelepeksu, kuulujuttude ja armulugude õhkkond. Niisuguses olukorras tekkis närvilisel ja kergesti ärrituval Lermontovil tüli oma vana tuttava ja sõjakoolikaaslase Martõnoviga. Duell peeti 27. juulil 1841. aastal ränkade tingimustega: tulistama pidi kümne sammu pealt, mõlemapoolse möödalaskmise korral pidi kahevõitlust korratama. Lermontov andis juba enne duelli mõista, et ta ei tulista Martõnovit. Sellessamas veenas ka tema käitumine kahevõitlusel
Raamatu alguses on Zaur koos naisega pulmareisil Aafrikas, Dakari linnas. Ta silmitseb Atlandi ookeani randa ja talle tuleb meelde oma armulugu töökaaslase, hilisema telediktori Tähminäga. Ka nemad olid kunagi sarnases rannas viibinud. Ta saab aru, et Tähminä on olnud tema elu tõeline armastust, millest ta ei suuda vabaneda. Tähminä oli abielus, väga ilus naine, ent tal ei olnud lapsi. Ta oli üle kahekümne aasta vana. Teda ei peetud hea reputatsiooniga naiseks, kuna ta oli oma armulugude poolest kuulus terves Bakuus. Muuhulgas oli tal olnud armulugu ka Zauri ja enda otsese ülemusega Dadasiga. Ent Zauri jaoks oli see kõik väga ahvatlev. Nad hakkavad kohtuma, saavad lähedasteks. Teevad Zauri ,,Moskvitsiga" väljasõite loodusesse. Üks nende kohtamisi toimus rannal, mida Zaur meenutaski. Samal ajal seisavad Zauri kuulsast teadlasest isa ja ema sellele armastusele kategooriliselt vastu. Nad on Zaurile välja vaadanud sobiva pruudikandidaadi, Firängjizi, kelle isa oli teadlane
vähehaaval oli kapten sellest tüdinud, ja mida lähemale abiellumine nihkus, seda jahedamaks muutus ta asja vastu. Liiati oli ta kärsitu loomuga ja -- kas tarvitseb öelda? -- pisut labase maitsega. Kuigi sünnipäralt iidsest aadlisoost, oli ta mundrikandjana nii mõnedki panetanud sõjamehe kombed omandanud. Talle meeldis kõrts ja mis sellega kaasas käib. Ta tundis end kodus olevat ainult labaste juttude ja sõjamehe armulugude juures, kus tegemist oli kergemeelsete kaunitaridega ja kergete võitudega. Oma perekonnast oli ta siiski saanud mõnesuguse kasvatuse ja kombed, kuid oli liiga noorena kodust lahkunud, liiga noorena tutvunud garni-sonieluga, ja iga päevaga hõõrus kare sõduririhm aadlimehe lakki järjest vähemaks ja vähemaks. Kuigi ta mingi säilinud kohusetunde tõttu Fleur-de-Lysi juures aeg-ajalt veel võõrsil käis, tundis ta siin siiski kahekordset ebamugavust: esiteks
annaabi.ee 
