Raamatu ,,Jääda ellu" põhjal esse Erika Salumäe eluloo raamat ,,Jääda ellu" heitab tagasivaate sportlase ja ka poliitiku ellu. See raamat on täis huvitavaid ja kohati ka ehmatavaid fakte. Tema elu on olnud hiilgepäevade kõrval ka täis trotsi, valu ja palju pisaraid, kuigi juba noorena, kasuperest põgenedes, lubas ta, et tõestab end tulevikus. Samuti räägitakse selles raamatus ka tema armuelust. Erika Salumäe tugevat iseloomu tõestab kindlasti tema läbi elamised lapsepõlves ja nüüd täiskasvanud naisena edukus. Ta kasvas lastekodus, kus ei olnud tal kõige kergem, sest puudus ju ema armastus. Samuti olid tal valusad läbielamised tütarlaste koloonias ja NSV Liidu koondises. Ma usun, et just need läbi elamised on teinud temast inimese, kes on praegu. Sportlasena on Erika Salumäe püstitanud mitmeid maailmarekordeid ja valitud ka mitmeid kordi Eesti aasta parimaks sportlaseks
see on tema enda ülestunnistus kunagi juhtunud sündmustest. Teos räägib noorte elust ja nende probleemidest ning vaesusest ja vägivallast. Et eluga toime tulla, on vaja raha, aga selle saamiseks käis Rass vargil või siis vahetas oma esemeid raha vastu. Rassi elu muutus pärast vangist välja pääsenud Olariga kohtumist, kui ta nõustus Olari narkootikume müüma ning hakkas narkoäriga tegelema. Samas oli juttu ka Rassi armuelust ning suhetest tema sõpradega. Kahjuks ühendas Rassi sõpradega peamiselt ainult pidutsemine ning varastamine. Raamatu esimesi lauseid oli vägagi imelik lugeda arvestades seda, et ma pole kunagi varem ühestki kirjanduslikust teosest roppusi lugenud. Hetkelisest üllatusest üle saades tuli veel mõista algset olukorda ning tasapisi muutus ka ebasobiv sõnavara üpriski loomulikuks. Minujaoks selline niiöelda teistsuguse raamatu algus oli üsnagi karm ent samas vägagi lugemakutsuv.
Mida uut sain teada, kui lugesin A.H.Tammsaare teost ,,Tõde ja õigus I" ? ,,Eestlasena oleme seda, mida oleme oma kirjanduses," on öelnud Rein Veidemann. Kas selles peitub ka tõde? Mina arvan küll. Juba aastasadu on kirjutatud erinevaid raamatuid eestlaste igapäevaelust töörabamistest, tülidest, pereelust, armuelust jne. Kui lugeda raamatuid, mis on kirjutatud juba sadu aastaid tagasi, siis on ikkagi tunne nagu oleks kirjutatud tänapäeva eestlastest, sest käitumine, otsused ja mõtlemine on täpselt sama, ainsaks erinevuseks keel ja kõne. Üheks selliseks raamatuks on A.H.Tammsaare teos ,,Tõde ja õigus I", milles igas lõigus peegeldub eestlaste olemust. Lugedes tundus mulle tihti, et olen seni eestlasi vaadanud väga
Euroopasse. Esimene põlvkond, keda saab käsitleda põlvkonnana. Varem olid kunstnikud käinud ka euroopas, aga olid üksikjuhtumid. Nad olid teerajajad. Neil oli vajadus või sund, et muud viisil ei saa uuega kontakti, kui sa pole sinna ise läinud ja ise kogenud. Kolmas album - peab eraldi rääkima, et ilmus 1909. Kujunes kirjandulikuks sensatsiooniks, tekitas vastukaja seal ilmunud loomingu tõttu. Suitsu ja Underi luuletused. Under kirjutas varem tundmatut õrnast armuelust. Mõjus meelierutavalt ja ka skandaalseks. Koolivorm, pidi olema saatja ja samal ajal Underi intiimsed armuelamused. Uudiseks Kristjan-Jaak Petersoni luuletused. Kirjandushuvilisele pakkusid huvi, võis märgata, kui ajast ees oli ta olnud juba 19. Sajandi alguses. Tõlkelüürikat Baudelaire'i ,,Raibe" skandaalne poeem. Inetuse esteetika - uus esteetika, millega polnud publik harjunud. Kõike seda ühes albumis oli väga palju. Ilmus ka Jaan Oksa ,,Kriitilised tundmused"
annaabi.ee 
