et on temasse kirglikult armunud. Kui Orlovid otsustasid Potjomkinist lahti saada, sekkus asjasse Nikita Panin, kellest sai hiljem Katariina välisminister, päästes Grigori vendade küüsist. 1762. aasta suvel 2 käis Potjomkin oma esimesel ja ka viimasel välislähetusel. Kui noormees tagasi tuli, tundis Katariina tema vastu endiselt huvi. Potjomkini armuavaldused Katariinale ja kaklus Orlovidega kuuluvad temaga seotud müütide valda. Ei ole kindlalt teada, mis põhjustel, kuid millalgi tol samal aastal kaotas Potjomkin silma. See õnnetus oli noormehe elus esimene tagasilöök, ükskõik, kuidas see ka ei juhtunud. Ta ei külastanud pärast seda enam õukonda, ei kohtunud kellegagi ning uuris süvitsi teoloogiat – Grigori oli ära kaheksateist kuud. Tema äkilises kadumises oli edevust – pimedaksjäänud silm oli küll pooleldi suletud, kuid
või musträstast märkab aga iga kiskjaline. Tegelikkuses on see veelgi keerulisem. Tuleb välja, et parimad lauljad hoiatavad kiskjaid: "Siin ma olen ning tunnen end nii hästi, et ei maksa proovida mind kinni püüda". Kiskjad püüavad tegelikult pigem nõrku, kogemusteta või haigeid linde, kes nii hästi ei laula. Teised liigid, näiteks põõsaslinnud või lõokesed, laulavad tihedasse põõsastikku varjudes, vahel lõõritavad ka öösel (Miksike, http://www.miksike.ee). Armuavaldused Lindude õiget laulu kuuleb vaid pesitsusajal. Sellel on kaks funktsiooni: määrata kindlaks territooriumi piirid ning tõmmata emaslinnu tähelepanu. Kurameerimise ajal laulab vaid isaslind. Emaslind laulab siis, kui osaleb territooriumi kaitsmisel. Mitmed linnuliigid laulavad vaid pulmamängude hakul, seejärel jäävad aga vakka, teised jätkavad laulmist, et hoiatada konkurente nende territooriumile sisenemise eest
armastust või nägid neid lihtsalt ihaldusobjektidena. Neid mõlemat on raske mõista, sest kummagi nende sisemaailmale ei keskenduta teostes niivõrd täpselt ja üksikasjaliselt. Autorid võisid tõepoolest neid kujutades mõelda kui armastajatest meestest, kuid antud tegelaste teod võivad meile väita vastupidist. Armastusele ning hoolimisele on vasturääkivusi õige mitmeid. Näiteks Linnankoski teoses oli peategelane Olavi tõeline sõnasepp; tema südantliigutavad armuavaldused ning poeetilised võtted kujuteldes naist kui midagi imetabast võivad panna lugeja uskuma, et Olavi tõesti armastas naisi ning otsis rännakutes endale tõelist hingesugulast, kellega elu õnnes mööda saata. "Meie kulgeme nagu maailma tuuled või taevatähed üksteist teadmata. Ja me möödume sadadest nende poole vaatamatagi, kuni saatus äkki paiskab meid valituga silm silma vastu. Ja samal hetkel tunneme otsekohe, et me
Poliitilistest lauludest väärib eriti märkimist säilinud katkend, milles segaduste keerisesse sattunud riiki võrreldakse tormist merd mööda kihutava laevaga. Vaenujalal olevate rühmitiste tegevust kõrvutatakse kõikjalt laevale kallale sööstvate tuultega. Poliitiliste mõtisklustega segunevad laudkondlikud teemad. Joomalaul ja sõpradering on luuletajale tunnete ja mõtete avaldamise paigaks. Rõõm ja kurbus, heitlused kodusõjas ja armuavaldused, talvepakane ja suvekuumus, mõtisklused surma vältimatusest- kõik see mahub joomalaulu raamidesse lõppüleskutsega ,,joogem!". Alkaios kirjutas ka hümne jumalate auks ja lembeluulet. Ta erootilistest värssidest on säilinud ainult mõned fragmendid. (Luuletus Sapphole). Alkaiose kunst on veel lähedane primitiivsele realismile: emotsiooni jõud liitub tal väljenduse otsekohesuse, selguse ja piltlikkusega. Oma muusikalistes värssides rakendas ta enne teda kreeka lüürikas tarvitusele
annaabi.ee 
