Kassist ja tema poegadest polnud p-le mingisugust kasu, kuid siiski otsustas p neid toita ja nendega mängida, teades, et peab varem või hiljem taluma järjekordset kaotusvalu. See mööduva valuga pidi p siiski leppima, sest ta teadis, et kui ta jääks täiesti üksi, tapaks tema armastuse andmise ja sammise vajadus ta lihtsalt ära- see oli koorem, mille kandmise üle ei saanud ta midagi parata (''Olen lõpmata väsinud sellest, et mu käest kõik armsakssaanud jälle ära võetakse. Kuid väljapääsu pole olemas, sest niikaua, kui metsas leidub mõni olevus, keda võiksin armastada, ma seda ka teen; kui aga ükskord tõesti enam kedagi pole, on ka minu elul lõpp.''). Küllap aitas armastuse avaldamine ja loomade eest hoolitsemine tal tunda ka ennast inimlikuna ja ohjeldada oma hirmu loomalikuks ebardiks muutumise ees, kes langeb loomast mööda alla kuristikku. Seega oli tal
Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes lennu-taidesse ja ei kaevelnud hinna üle, mida üksildusega maksma pidi. Jonathan Merikajakas mõistis, et tülpimus ja kartused kärbivad kajakasoo eluiga, ning rookinud end vabaks neist elas lendamises tõesti kaunist pikka-pikka ELU. Nad saabusid loojangul pärast päevalasku, just siis, kui hingerahu leidnud üksildane Jonathan sõudis oma armsakssaanud taevas. Kaks kajakat, heledat nagu ehatähe valgus, ilmusid otse ta tiivaulatusse ning mõlema pilk selges öises taevas oli aval ja sõbralik. Ent veelgi võluvam oli nende kaasalennu võrratu kooskõla; nad saatsid teda kummaltki küljelt, täpselt ja muutumatult toll eemal ta enese tiivaotstest. Sõnatult korraldas Jonathan neile katse, millega harilikud kajakad toime ei tule. Ta kallutas tiivad pidurduseks, jäi peaaegu paigale püsima
lehmapiimaga teevad, sest täheldasime regulaarset lüpsitegevust. Selgus,et nad teevad piima kohe mingiks eriliseks toorjuustuks ja siis transporditakse see alla külasse edasiseks töötlemiseks. Riina on kas imeline polüglott või on tal käte- jalgade küljes erilised arusaadavaks tegevad andurid! Lahkumishommik oli pisut nostalgiline- pidime minema alla külasse ja siis Brani, et bussiga edasi kulgeda, kujuteldamatu bussikohtumispaiga poole. Igaüks vaatas talle eriti armsakssaanud detaile kaljustes mägedes. Kinkisime mõned pakid makarone karjustele, kes väljendasid ülevoolavat tänulikkust. Ma arvan, et neil oli pisut kahjugi, et nad meid lambasitasele väljale telkima suunasid.. Laskumine Simoni külla oli puhtalt jalgade liigutamise küsimus. Küla ise on üsna pikk ja tundub värskete uusrikaste, ilmselt Brasovi kandist, kena pesana. Ühel krundil oli tehtud graniitaed ja võimsad
«Noh, kas üled?» küis ta viimaks üeskeeva vihaga. «Ei,» kostis Agnes kümalt. «Käi mu silmist!» Agnes läs ilma kahetsuseta. «Oota, ma tahan sinust ei-ülemise ara harjutada,» üises täi, temale tigeda pilguga jäele vaadates. Agnes oli neid sõu veel kuulnud. Sestsaadik ei olnud Agnesel kloostris enam rahulikku päva. Täi toimetas tema kallal «eiäaharjutamist » kindla plaani jäele. Kiusamised ja nuhtlused sadasid kui rahe Agnese päe. Ta . pidi oma armsakssaanud kambri maha jäma, lihtsasse nunnakongi elama asuma, esmalt üel, kahel ja kolmel päval näalas vee ja leiva juures paastuma, üdistel sö ogiaegadel üsipäni kivipõandal toitu võma, kuna teised lauas istusid; pea seati see võ teine nunn tema juurde, kes talle päval ega ö ol rahu ei andnud, teda ütepuhku manitses, temale sada korda üt ja sedasama palvet ette luges; pea jäti teda jäle näalate kaupa ainuüsi ja keelati kõgile ara temaga sõa rä akimast
annaabi.ee 
