garnisonides ja Siberis. See süsteem võõrutas sõjaväe rahvast ja pidi selle muutma kindlaks toeks valitsusele sisemiste rahutuste mahasurumisel ja teiseks piiriäärsetes rajoonides venelastega täidetud garnisonid pidid mobilisatsiooni korral andma aluse muude rahvustega komplekteeritud rügementide lahinguvõimele. Venemaa sõjavägi jagunes 29 armee- ja 2 ratsakorpuseks, millest 17 armee- ja 2 ratsakorpust (66%) asusid Vilna, Varssavi, Kiievi ja Odessa sõjaväeringkonnas; 3 armeekorpust (21%) - Petrogradi ja Moskva ringkonnas. Kaukasuse, Turkmenistani ja Kauge- Idas 2 armeekorpust (13%). Needki pooliku koosseisuga ja teise järgu osadega komplekteeritud. Hiljem Kauge-Idas asuvate väeosade arvu suurendati. 1895. a. (Jaapani- Vene sõja ajal) oli venelasi Kauge-Idas - 30.000. 1900. a. (bokserite mässu ajal) seda arvu suurendatu kuni 60.000 meheni ja moodustati kaks armeekorpust (I ja II). 1904. a. tõusis Kauge-Idas oleva sõjaväe arv 97
Loodus Valgevene on üks vähestest riikidest, kus euroopa piison looduses vabalt elab. Valgevene kõrgeim tipp on Valgevene kõrgustikul asuv 345 m kõrgune Dziarzynskaja. Riik President on 1994. aastast alates Alaksandr Lukasenka, peaminister on detsembrist 2010 Michail Mianikovic. Valgevene Rahvavabariigi president eksiilis on Ivonka Survilla. Riigikaitse Valgevene riigikaitse aluseks on maavägede 2 armeekorpust, Läänepiirkonnas, staap Hrodnas ja Loodepiirkonas, staap Barysas, lisaks regulaarvägedele on Valgevene kaitsejõudude koosseisus ka territoriaalsed kaitseväed, mis on relvajõudude reserviks, mis mobiliseeritakse sõja alguses. Sisejulgeolek Valgevene sisejulgeolekut tagavad asutused on: Valgevene Julgeolekunõukogu, Valgevene Vabariigi Riiklik Julgeoleku Komitee, Riiklik Majanduskuritegude Uurimiskomitee, Riigikaitse Peavalitsuse Presidendi
Rinne püsis Emajõel 2 nädalat, suured purustused suurtükitule läbi linnale. Juuli keskel reservid ja suudeti Saksa pealetung mõneks ajaks peatada. Et oht Tallinnale (Stalin käskis eriliselt kaitsta), siis Märjamaa all peatati sakslaste edasitung. Sama Põltsamaa ja Türi ümbruses. 18. juulil Punaarmee dessant Saaremaalt ja vallutati tagasi Virtsu. Siis rinne stabiliseerus. Uued Saksa väeosad kohale. Saksa pealetungi jätkumine. Nüüd juba 2 armeekorpust 22. juulil alustati pealetungi Põltsamaa alt Mustvee suunas, jõuti Peipsi äärde ja võeti Punaarmee kotti. Sisuliselt lakkas Nõuk. korpus olemast. Sama pealetungi tulemusena vabanes 25. juulil ka Tartu. Lahingud Tallinna pärast Siis Paide alt Kunda alla ja jõuti Soome laheni. Punaarmee jagati kaheks. Üks osa taandus ida suunas, aga sakslased juba jõudnud Narva ja Kingissepa alla, venelased loovutasid 17. augustil Narva ja taandusid Eesti piiridest välja.
Sidemeid lääneriikidega aga vajas keset Vene revolutsiooni anarhiat olev Eesti kõige rohkem. 1. jaanuaril 1918 saabub alampolkovnik Johan Laidoner Tallinna ja võtab 5. jaanuaril 1. Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka. Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud ja vastmoodustatud Eesti diviis kujutas endast päris korralikku armeekorpust. Selle kooseisus oli nelja polguga jalaväebrigaad ja viie patareiga suurtükiväebrigaad. Peale nimetatude veel üks ratsapolk, üks insenerirood ning tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 tuhat sõdurit ning väljaspool diviisi mitmesugustes üksustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 15 tuhat sõdurit. Peale selle paiknes Eestis veel Vene väegrupp, mis oli küll üsna laostunud, kuid vaatamata massilisele desrteerumisele oli selles üksuses veel alles üle 200
end koguda ja tuua rindele reservväed- 6 diviisi, väiksemad üksused. Väiksearvulised Saksa eelsalgad sattusid ägedate vasturünnakute alla. Märjamaa sakslaste diviisi peale paisati enamus armeest ning see peatas sakslaste edasitungi. Sakslased suutsid taganeda. Reservväelased peatasid sakslaste pealetungi Põltsamaa ning Türi ümbruses. Saksa pealetungi jätkumine: Sakslased olid toomas täiendavaid vägesi Eestisse, sest jõuvarud olid ammendumas- 2 armeekorpust, kuhu kuulus 5 jalaväediviisi. Saadi laskemoona ja sõjavarustust. Mitmetes kaitsepositsioonides said punaarmee diviisid lüüa sakslastelt ja metsavendadelt. Võitlused Tallinna pärast: Stalini käsul tõmbusid punaarmee väeosad Tallinna kaitsele, sest seal asus Balti laevastiku peabaas- Koondati rohkem kui 40 000 meest ja üle 300 suurtüki. Saksa poolel valmistusid rünnakuks 3 jalaväediviisi. Algas 20. augustil, nädal hiljem kandus lahing edasi Lasnamäele ja Kadrioru piirkonda ning 27
annaabi.ee 
