Ka see on tegelikult argisus, mis lihtsalt ei ole rutiiniks muutunud ja seetõttu tundub palju erilisem. Seega ei pea armastust ilmtingimata väljaspool igapäevaelu otsima. "Maailmal pole vaja teada, et kaks olevust teineteist armastavad. Abielu institutsioonis tuuakse häbitult ühiskonna ette nähtavale see, mis peaks olema varjatud, kaitstud kõrvaliste pilkude eest." Tõelist armastust on raske kellegi eest varjata ja seda saladuses hoida. Lisaks sellele, et hing armastustundega täitunud on, peegeldub armastus ka silmadest ja olekust. Seega, milleks üritada varjata armastust, kui see peale vaadateski ilmsi on. Abiellumine ei ole küll armastuse tähtsaim osa, sest see ei suurenda otseselt kahe inimese vahelist armastust. Kuid abiellumine on armastusesümbol, mis suurendab armastatute vahel kindlustunnet. Sellegipoolest ei saa väita, et väär oleks mitte abielluda või vale on jätta armastus ainult kahe inimese vaheliseks teadmiseks
Väljenduslaad muutus lihtsamaks, kuid siiski Underile omaselt ärevaks ning pingeliseks. Marie Under toob eesti luulesse õnneliku armastuse ning hinge- ja meelterõõmud. Luuletaja kuulutab eluküllust, armastust, õitsemist kogu oma olekuga. Underi sonettides võib märgata ka esmakordseid erootilise luule arendusi eesti poeesias. Seni polnud veel keegi kirjeldanud sellise looduse värve ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. LUULEKUJUNDID Võrdlus: Leht – läbipaistev kui klaas ; See lai ja hele taevakumm justkui allmaailmast tundmatum. Metafoor: Kes minuga on ühte verd, neist lahutab mind mitu merd. (Marie põgenes 1944 Rootsi, sugulased jäid kõik maha) Isikustamine: Tuul ajab taga teist ja hiilib eest ja tagant ; Õunapuude õite valgus tegi tunni valgemaks. RIIMISKEEMID Marie Underi luulekogus ’’Sädemed tuhas’’ leidub kõiki kolme riimiskeemi. Teistes natukene
Väljenduslaad muutus lihtsamaks, kuid siiski Underile omaselt ärevaks ning pingeliseks. Marie Under toob eesti luulesse õnneliku armastuse ning hinge- ja meelterõõmud. Luuletaja kuulutab eluküllust, armastust, õitsemist kogu oma olekuga. Underi sonettides võib märgata ka esmakordseid erootilise luule arendusi eesti poeesias. Seni polnud veel keegi kirjeldanud sellise looduse värve ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. LUULEKUJUNDID Võrdlus: Leht läbipaistev kui klaas ; See lai ja hele taevakumm justkui allmaailmast tundmatum. Metafoor: Kes minuga on ühte verd, neist lahutab mind mitu merd. (Marie põgenes 1944 Rootsi, sugulased jäid kõik maha) Isikustamine: Tuul ajab taga teist ja hiilib eest ja tagant ; Õunapuude õite valgus tegi tunni valgemaks. RIIMISKEEMID Marie Underi luulekogus ''Sädemed tuhas'' leidub kõiki kolme riimiskeemi. Teistes natukene
loomingust. Marie Underit tuntakse, kui romantilist ja naiselikku luuletajat, kelle teosed on kõrgelt hinnatud ka tänpäeval. Teda on nimetatud eesti luule hingeks. Under toob eesti luulesse õnneliku armastuse ning hinge- ja meelterõõmud. Luuletaja kuulutab eluküllust, armastust, õitsemist kogu oma olekuga. Seni polnud veel keegi kirjeldanud selliseid looduse värve, lõhnu ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. Marie Underi pikk dramaatiline elu ja vastuoluline loomingulugu tõestavad, kuivõrd tihedalt on ühe erakordse eesti naise elu seotud mitte ainult eesti kirjanduse ja ajalooga, vaid kogu Euroopa kultuuri ja maailmapoliitikaga. NOPPEID ELUST Marie Under sündis 27. märtsil 1883 Allmanni tänava kodus (praegune Koidu tänav). 2
Luuletusi saadab kõrgretooriline ja kõikehõlmav paatos (taevavõlvid, kuu ja tähed – st kogu kõiksus on mängu pandud ja kogu kõiksus sisaldab üht sõna Eestimaa). Isamaajuured on peidus inimese südames – Koidula luules esineb sõnapaar süda = isamaa. Seda iseloomustab luuletus „Soo, süda“ – siin öeldakse, et isamaatunne peab olema südames. Koidula luuletustest saab alguse sõnavara, millest eestlased isamaast kõneldes räägivad. Isamaaluule seostub isikliku armastustundega, mis on naise-mehe vahel. Pärast Kroonlinna kolimist kirjutatud luulest on väljarändamiskogemusest lähtuvad motiivid ja isamaaigatsus tema loomingus. Koidula ja isamaasuhte teeb huvitavaks see, et konstrueeritakse vastandplaan – surmamotiiv. Isamaaseostuse lüürika põhikujund on surm. Erose (armastus) ja Danatose (surm) tuleb Koidula rahvusromantilises luules esile, nt „Eesti muld ja Eesti süda“, kus surmamotiiv tuleb esile mulla kaudu
annaabi.ee 
