igavene (ehk ka maailm on igavene). Kui liikumisel oleks algus või lõpp, siis oleks selle liikuma käima lükanud mingi muu liikumine ja selle peataks mingisugune muu liikumine, mis oleks võimalik. Seega on Aristotelse sõnul olemas igavene liikumapanev jõud, mis on ka esmane liikumapanija, mida ta nimetab jumalaks. Jumal ei sisalda endas mingit võimalikkust, ta on läbinisti tegelikkus ja puhas vorm (vormide vorm). Kuna Aristotlese sõnul on kõige liikuva miski liikuma pannud, siis tekitas see aga probleemi sundliikumise seletamisega (näiteks lendulastud vibunoole liikumine). Seda, et peale noole laskmist vibu enam noole liikumist ei mõjuta, kuid nool liikub ikkagi edasi, selgitas Aristoteles keskkonna kaastoimega: keha liikumisel mõjutab ta enda ümber olevat keskkonda (näiteks õhku), mis säilitab mõne aja jooksul võime panna keha liikuma. Seega oli tema sõnul keskkond vahepealne liikumapanija
seotud riigi olemusega. Halvim lahendus oleks mõne Lääne riigi avaliku halduse korralduse üks-ühele kopeerimine. Selle asemel tuleks kõikidel praegustel ja tulevastel avaliku halduse teenistujatel ning teadlastel jõuda arusaamisele, mida ja tuleb antud probleemi lahendamiseks ette võtta ja kuidas toimida. Eelkõige on riigi ülesandeks tagada riigi kaitse ja heaolu, kuid raske on leida selleks kompetentseid ametnikke. Aristotlese järgi peab neil olema kolm omadust: lojaalsus konstitutsioonile, oma valdkonnaalaseid võimed ning isiklik voorust ja õiglus. Kuna Eestis on ,,kokku lepitud", et tagamaks tervele elanikkonnale rikkust pole meil piisavalt vahendeid, siis selle asemel saame neile võimaldada turvalisust, au, stabiilsust, eneseteostust, mida tehes kasvab üleüldine usaldus riigi suhtes, st riik ja avalik haldus on omavahel tihedalt seotud.
1635 aastal asutati Prantsuse Akadeemia, see oli pigem juhtimis- kui uurimisasutus. Nad alustasid prantsuse sõnaraamatu kirjutamisega, aga ei saanud valmis. Descartes ("Cogito, ergo sum"). Tema arvates oli kõige tähtsam mõistus ja mõte (äärmiselt selge, korrapärane ja rangete piiridega nähtus). Klassitsismis olid tähtsad kõrged kunstid (tragöödia) ja madalad kunstid (komöödia- see pidi olema õpetliku sisuga). Võeti kasutusele Aristotlese õpetus kolme ühtsuse printsiip (aeg, koht ja tegevus). Luule teemad olid kindlaks määratud (kõrgest soost linnainimesed, välistatud oli maaelu, loodus ja talupojad, polnud lubatud vägivald, labase sõnavara kasutamine). Ood- ülistuslaul, "Maavärinate füüsilistest põhjustest". Luule pidi olema õpetlik. Inimestevahelised suhted muutusid (suhtlemise kombestik ja jäik reeglistik), abikaasade omavahelise armastuse väljanäitamine oli matslik,
Oli universaalide küsimuses lepitajaks: Nominalistidel on õigus asjade maailmas, aga seda on ka realistidel, sest üldmõisted ei oma küll iseseisvat eksistentsi, kuid nad on Jumala igaveses mõistuses olemas juba enne asju ja inimese teadvuses pärast asju. Vastased: nt Bernard Clairvaux'st (1091-1153), müstik. Vagadus jõuab haripunkti ekstaatilistes elamustes, kus hing saavutab osaduse Jumalaga. Araabia f: Alkindi (800-879), Aristotlese komm. Avicenna (ar k. Ibn Sina, Abu Ali, 980-1037) elas Buhhaaras ja Iraanis ja oli rahvuselt tadzikk. Ta ühendas Aristotelese filosoofia neoplatonismiga. Jumala puhul ühtivad olemus ja olemasolu. Averroes (ar k. Ibn Rusd, Muhamed, 1126-1198), Hispaania. Aristotelese ja islami lepitaja. Eitas hinge surematust, kuid mõistus läheb J juurde tagasi. Albertus Magnus, (1193(1206)-1280), esimesena toetus teoloogias Aristotelesele. AQUINO THOMAS (1225-1274). (Vt Saarineni õpikut
annaabi.ee 
