-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases
Dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Kreeka ja Rooma mõtlejate retseptsioon 14 Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj.): a. poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond" (communitas perfecta), mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias Machiavelli ideed : Ühendas need alged (aristotelism, stoitsism): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis
välimine(mittesekkumine suveräänse riigi asjadesse) (Max Vebber) Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne Loengu teema: kuidas selline idee tekkis? vorm Keskaegne (eelmoodne) riik Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas Isikulisus ja hierarhilisus (feodaalsed alluvussuhted) (13. saj.): Killustumus (detsentraliseeritus, kuningriigi piires ei olnud keskvõim, vaid poliitilise elu põhivorm: communitas perfecta vasallid teostasid võimu) mõistab kohut ja karistab kurjategijaid
üksikutest isikutest ja see ei ole enam Euroopa tervikuna, suveräänsuse moodustavad kodanikud. Partikularistliku mõtlemise kujunemine: antiigiideede retseptsioon · Kreeka ja Rooma mõtlejate retseptsioon · Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Väike riik, kus kodanikud oma tahet teostavad ja korraldavad oma elu. See ongi ideaalne vorm. · Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj.), keiser püüdis kehtestada oma universaalset võimu riikide üle ja Thomas leidis selles inspiratsiooni: · poliitilise elu põhivorm: communitas perfecta eneseküllane poliitiline kogukond, mis on võimeline oma elu korraldama · mõistab kohut ja karistab kurjategijaid · kogukonnad peaksid elama harmoonias. Üleüldine harmoonia on saavutatav. Rooma ideede retseptsioon
annaabi.ee 
