võimaldavad neil aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Kuivustaimed kasvavad liivikutel, nõmmedel, kõrbetes jt. ariidsetel aladel. Kserofüüdid jaotatakse kolme rühma: * kseromorfsed taimed, kelle anatoomilised iseärasused, nagu paks kutiikula, tihe karvastik, lehtede kokkurullumine või reduktsioon jne. vähendavad transpiratsiooni. Sarnased kohastumused võivad kujuneda ka teiste ebasoodsate välistegurite (lämmastikuvaegus, ülemäärane kiirgus) toimel; * eukserofüüdid ehk päriskuivustaimed, nendel taimedel võib rakkude veesisaldus suurtes
lammitasandik, mis reeglina kujuneb jõe erosioonibaasi langemisest tingitud jõesängi sisselõikumisel/sügavnemisel. Soot - tugevalt mendreerunud sängi läbimurdel eraldunud sängilõik; jõesängist eraldunud seisuveekogu. 9. Setete kuhjumine jõgede suudmealadel ja settematerjali sissekande bilanss maailmameres. Deltas toimub voolukiiruste kiire langus ning selle tulemusena käivitub aktiivne akumulatsioon. Sõltuvalt sellest kas voolusäng suubub basseini või avaneb nt ariidsetel aladel mäestikuesisele tasandikule eristatakse: (1)delta (2)uhtekoonus ehk kuivamaadelta Merelised deltad moodustavad reeglina tasaseid, nõrgalt mere/ookeani poole kallutatud settelavasid mille veepealset ja suudmelähedast osa liigestavad arvukad hargnevad jõekanalid. Deltade settekehad ulatuvad tavaliselt kaugele eemale füüsiliselt määratlevast jõesuudmest ning neil eristatakse kask põhilist osa: (1)subakvaalne delta - veealune deltatasandik (2)subaeraalne delta -
narmasjuurestikuga. Puude juurestikule iseloomulikud pikad ja harunemata juured on skelettjuured, mille tipus asuvad lühikesed külgjuured – toite e imijuured. Viimased imavad mullast vett ja lahustunud aineid ning skelettjuured transpordivad need edasi taime maapealsetesse osadesse. Skelettjuured on ka puudele toeks ja aitavad tõsta nende tormikindlust. Juurestiku töösügavus on mulla kõige viljakamas kihis, jäädes vahemikku 20- 80 c. Ariidsetel aladel võivad aga puude juured ulatuda rohkem kui 10 m sügavusele. Sageli arvatakse, et puittaimede juurestik on umbes sama suure ulatusega nagu puu võra, kuid tegelikult võib juurestiku ulatus ületada võra läbimõõtu mitu korda. Juurestiku suuruse määrab mulla viljakus ja niiskusrežiim ning juurestiku levimise ulatus on ka liigiomane tunnus. Sügavale mulda tungiv juurestik on koduamisetest puuliikidest harilikul tammel,
sügavamal periderm ning oks kattub ühtlase peridermikihiga. Samasugune eralduskiht tekib ka küpsete viljade või viljastamata õite varisemise eel. Senistel andmetel ei teki eralduskihti okaspuudel, näiteks kuusel (Picea sp.). 5.2. Kserofüütse lehe ehitus Kserofüütide (kuivustaimede) ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad neil aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Kuivustaimed kasvavad liivikutel, nõmmedel, kõrbetes jt. ariidsetel aladel. Kserofüüdid jaotatakse kolme rühma: 1) kseromorfsed taimed, kelle anatoomilised iseärasused, nagu paks kutiikula, tihe karvastik, lehtede kokkurullumine või reduktsioon jne. vähendavad transpiratsiooni. Sarnased kohastumused võivad kujuneda ka teiste ebasoodsate välistegurite (lämmastikuvaegus, ülemäärane kiirgus) toimel; 2) eukserofüüdid ehk päriskuivustaimed, nendel taimedel võib rakkude veesisaldus suurtes piirides kõikuda
annaabi.ee 
