kuuluvates küsimustes ning konventsioonide ja programmide rakendamises osalemine.7 Varasemalt olin UNESCOSt kuulnud vähe. Ainus fakt, mida peast oskasin öelda, oligi see, et Tallinna vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandite hulka. Nüüd lähemalt uurides, sain teada, et UNESCO maailmapärandite hulka kuulub sadu paikasid, mis on igati tähtis, sest pooldan väärtuslike kohtade kaitsemist ja säilitamist järgnevatele põlvedele. Samas, lugedes arhitektuuriajaloolase Mart Kalm'e artiklit ,,Maailmapärand kisub kiiva" Eesti Päevalehest, pidin siiski pettuma. Nimelt pidavat nö kolmanda maailma maad oma arvamust pealesuruma. Kõik oleks arusaadav kui nad sooviks muinsuskaitse nimekirja esitada mõistlike suurusega tükke, mida suudetaks ka kaitsta, kuid nende põhimõtted lähtuvad pigem sellest, maailmapärandi nimekirjas on ikka veel pooled objektid valgete omad ning et see muutuks, üritavad nad nimekirja
2.1.4 Näituse eksponaadid Enamus esemelistest eksponaatidest, seal hulgas ajastukohane erialakirjandus, maalid, skulptuurid, töövahendid, tekstiilid ja mööbel, saadi Anu Kotli isikilikust arhiivist ja tema kodust kasutusel olevatest esemete seast. SA Virumaa Muuseumid kogust deponeeriti näitusele Alar Kotli kavandite järgi valmistatud koolilõpumärgid. Rakvere Gümnaasiumilt laenati koolimaja ehitustööde kohta 1936-1939 peetud päevikut. Infot näitusetekstide koostamiseks saadi arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu koostatud raamtust „Arhitekt Alar Kotli“, ajakirjanduses avaldatud artiklitest, vestlustest arhitekti pereliikmetega, suheldes Alar Kotli projekteeritud hoonete praeguste omanikega. Jooniseid, projekte ja fotosid saadi nii Anu Kotli arhiivist, Eesti Arhitektuurimuuseumi kogust kui Vabariigi Presidendi Kantseleist. Lisaks kasutati pildimaterjali internetis leiduvatest allikatest, sh Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Filmiarhiiv jt. 2.1.5 Koostamine
Antud mõõtmed sobivad C.Faehlmanni 1827. aasta plaaniga. Torniosa pohja ja lääneosas leidub veel jälgi linnust piiranud kraavist, milles Faehlmanni plaanil läänepoolsemas osas leidus veel vett. Ka Brotze vaatel 1818. aastast leiame linnuse lõunanurgas kraavi jäänuse (pildil paremal). Torniehitusele liitus idas mingi kõrvalhoonete kompleks, millest veel 1827. aastal oli säilinud alusmüüre. Arvatavasti siit saadud kive kasutatigi mõisa karjalautade ehitamiseks. Arhitektuuriajaloolase A.Tuulse kirjeldus:"Väike torn on küljepikkusega 5 m ja ruumid tema kolmel korrusel on kaetud puitlaega. Müüristikus on säilinud üks osa portaalist, mille lihtsad ranged vormid Tallinna 15. sajandi portaaliarhitektuuriga sarnanevad; ka säilinud laskeavad ja aknavormid lubavad oletada, et Edise rajamist sellesse aega paigutada. Torn on sulgenud suuremat hoovi korvalhoonetega, mis kas nõrga müüriga või palissaadiga ümbritsetud oli." Nimetatud kõrget varet peab kunstiajaloolane A
Kui 1930. aastate II poolel hakati arhitektide ette üha tungivamalt seadma rahvuslikkuse nõuet, hakkasid mitmed fassaadidele kleepima rahvuslikku ornamenti. Johanson tabas kohalikku looduslikku materjali oma aja edumeelsema vormikeelega ühendades rahvuslikku tundelaadi märksa sügavamalt. Tõnismägi 14! Üle Eesti 1930. aastate jooksul ehitatud, suuremate või väiksemate mööndustega funktsionalistlikud ehitised ei olnud kahtlemata valmimisjärgselt sellises hinnas, kui need on arhitektuuriajaloolase silmis praegu. Eks ühtepidi teebki kogu teema põnevaks teadmine, et tõenäoliselt pidas Hanno Kompus silmas just osa sellest ,,põnevast mitmekesisusest", kui ta 1938. aastal kirjutas vabariigi sünnipäeval Eesti eri paigust saadetud iseseisvusaastate jooksul ehitatud hoonete fotode kohta järgmiselt: ,,... siin esines pildistuses küll koolimaju, küll rahvamaju, küll
annaabi.ee 
