Iseloomulikumaid jooni ongi suurepärane tehnika ja rafineeritud virtuoossus. Suurema tähtsuse omandab realistlik ja naturalistlik käsitluslaad, ka teatraalsuseni küündiv paatose toonitamine ja püüd ilmekuse poole. Jumalate kujutamine: inimlik maine joon tõrjub välja endise pühaliku, piduliku ja rahuliku laadi. Doidalsese kükitav Aphrodite. Reljeefkunsti iseloomustab kalduvus esitada figuure ja sündmusi tõelises ruumis, kujutada ka maastikulisi ja arhitektoonilisi tagaplaane, eelistatakse idüllilist laadi stseene. Portreekunst suurepäraste jõuliste valitsejaportreede kõrval esinesid ka mitmesuguste õpetlaste ja luuletajate pead. Aleksandrias asus kuulus Niiluse allegooriline marmorgrupp Niilust kehastab kolossaalne atleetlik mees, kelle kallal askeldab 16 pisikest poissi. Pergamoni koolkonna kuulsaim ja suurepäraseim teos on vägev Zeusi altari friis Pergamoni akropolil, sellel on kujutatud jumalate võitlus gigantidega
Suureneva tähtsuse omandab realistlik ja naturalistlik käsitluslaad, ka teatraalsuseni küündiv paatose toonitamine ja püüd ilmekuse poole. Jumalate kujutamine: inimlik maine joon tõrjub välja endise pühaliku, piduliku ja rahuliku laadi. Inimilikus käsitluses armastatakse käsitleda eriti Aphroditet ja Dionysost. Doidalsese kükitav Aphrodite ja Medici Venus. Reljeefkunsti iseloomustab kalduvus esitada figuure ja sündmusi tõelises ruumis, kujutada ka maastikulisi ja arhitektoonilisi tagaplaane, eelistatakse idüllilist laadi stseene. Portreekunst – suurepäraste jõuliste valitsejaportreede kõrval esinesid ka mitmesuguste õpetlaste ja luuletajate pead – suur ilmekus ja elulisus. Aleksandria oli tähtis keskus, Ptolemaiose arvates hellenistliku ajasti tähtsaim kultuurikeskus. paralleelselt arenesid vanaegiptuse kunsti laad ja puhtkreekapärane kunst. Aleksandrias asus kuulus Niiluse allegooriline
Selline staatus annab autori sõnul nendele tegelastele uutlaadi vabaduse ja võimaluse vastastikusteks tunneteks, nagu armastus ja headus ning võime nautida ilu, religioosset äratundmist jne. Eshelman uurib viise, kuidas erinevates teostes toimib nn auktoriaal-ne raamistus performatiivse subjekti eeltingimusena. Lisaks kirjandusele ja filmile viib Eshelmani arvates sarnase võimu omistamise etenduse läbi ka Berliini Riigipäevahoone rekonstruktsioon, eriti selle kuppel, pelgalt arhitektoonilisi vahendeid kasutades: "Kui postmodernne arhitektuur desorienteerib subjekti, lastes ruumikoordinaatidel paista samaväärsete ja äravahetatavatena, siis Riigipäevahoone klaaskuppel kujutab endast läbipaistvat, tähelepandamatut raami, mis võimaldab külastajal kogeda omaenese apoteoosi, kui ta mööda kupli all kulgevat spiraalikujulist jalgteed aeglaselt ülespoole tõuseb..."
Sajand hiljem (1892) kirjutab arhitekt Reginald Blomfield raamatu "The formal garden in England". Seal arvustab ta kaasaegseid maastiku- ja segastiilis aedu ja eksootika kummardamist: "Selle asemel et loodust rahule jätta, püüab "maastikuarhitekt" iga hinna eest loodust oma pilli järgi tantsima panna." Maastikuparki on võimatu ära mahutada väikesesse aeda. Tema arvates tuli aed kujundada arhitektoonilisi printsiipe jälgides, nii et maja ja aed moodustaksid harmoonilise terviku. Selleks tuli aed jagada ruumideks müüride, hekkide, puuderidade jms. abil. Blomfieldi ideaaliks oli kuninganna Elisabeth I (1533-1603) aegne (16. saj. teine pool) inglise aed, mille eripäraks oli pügatud hekkide ja vormide (topiary) rohkus. Aia kujundajaks pidi Blomfieldi arvates olema tingimata arhitekt, kes pani paika üldise kujunduse, detailide eest võis aga hoolitseda aednik.
annaabi.ee 
