riiklikele arhiividele. Kuna tegu oli ajutise määrusega ja see ei omanud legitiimset alust, siis hakati valmistama ette 9 normatiiv dokumenti, määrust või valitsuse korraldust, et reguleerida antud teemat. Tulemuseks oli see, et kiirkorras võeti 19. juunil 1992. aastal vastu Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu määrus «Arhiividokumentidele juurdepääsu ajutisest korrast ja nende kasutamisest». See dokument midagi põhimõttelist ei muutnud, küll aga kinnistati ajutise reeglistiku põhimõtted. Nimetatud normatiivsete dokumentide vastuvõtmine täitis olulise seadusandliku vaakumi ja andis arhiiviasutustele arvestatavad õigused salastatud dokumentide üleviimisel avalikku sfääri. 7. juulil 1993. aastal võeti vastu Vene Föderatsiooni arhiivinduse alusseadused «Vene Föderatsiooni arhiivifondist ja arhiividest»
isikuandmete kaitse seadus, kuid õigusaktid on kohati mitmeti tõlgendatavad. 2005. aastal kehtestati ,,Rahvusarhiivis säilitatava juurdepääsupiiranguga teabe kindlakstegemise ning piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamise eeskiri", mille eesmärgiks on selgitada uurijatele juurdepääsuvõimalusi piiratud teabele kui ka arhiivitöötajate kaalutlemisvabadusi piirangutega arhivaalidele juurdepääsu andmisel. Aja jooksul on juurdepääsu kitsendused arhiividokumentidele lõdvenenud seoses riigivalitsemise demokratiseerumise ning teaduse arenguga. Oluliseks selle muutumise juures peetakse 1838. Aastal Ühendkuningriigis välja antud avalike dokumentide seadus (Public Record Act). Teise maailmasõja järel kui lääneliitlased tegid kättesaadavaks peaaegu kõik 1 ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal". ,,Sissejuhatus", 2005, lk 6 nende kätte sattunud Saksa ajalooallikad, sai vabama juurdepääsu tagamine arhiividele üldreegliks
mõisa sundus, suguvõsa needus ja maajumalate viha. Siin on paralleelid ka Tammsaare „Kõrboja peremehega“. Teos küll on kõrgemal lihtsalt eesti taluminevikust, kujunditeks on elu ja surma vastastikune tingitus, ettemääratus ja vabadus. „Puud olid, puud olid hellad velled“ oli proloog mitmeköitelisele ajaloolisele romaanile „Minge üles mägedele“, mida võib pidada ka tema elutööks. Traat on selle teose kirjutamisel toetunud arhiividokumentidele, perekondlikule pärimusele ja mälestustele. Ajastu kattub „Tõe ja õigusega“, mistõttu võib „Minge üles mägedele“ vaadelda kui lõunaeestilise paralleelina. Tegelaste elu täidab igapäevane ränkraske töö, sel ajal, kui ajastu oma sõdade ja mässudega laostab moraali ja õhutab kurjust. Peategelane kogeb lähedast surma, vägivalda ja ülekohut nii riigivõimu kui ka kaasinimeste poolt. Traadil on ka kaks lugu tänapäeva naisest, küll aga erineva sisemusega
Sekundaarne väärtus - hilisema kasutaja jaoks Tõestusväärtus (evidential value): arhiivimoodustaja funktsioonid, struktuur, tegevusprogrammid, poliitika, otsustamise mehhanism Teabeväärtus (informational value): dokumendi sisu, mis on arhiivimoodustaja põhitegevuse aspektist ebaoluline Juurdepääsu liberaliseerimine arhiividokumentidele. Eric Ketelaar: informatsioonivabadus on sotsiaalne privileeg, mis annab vabaduse millegi uurimiseks, kuid õigus eraelu puutumatusele on klassikaline inimõigus. · Arhiivid pole ainult üksikutele, eksklusiivse teadusuurimise jaoks meedia lisandub kasutajaskonda · 1966 ICA erakorraline kongress Washingtonis Prantsuse revolutsiooni aegse seadusandluse (vaba juurdepääs arhiividele) nn rahvusvaheline ratifitseerimine
annaabi.ee 
