väga argumendi moodi, ent tegelikult seda pole. Ad hominem vaidlustab väite sel alusel, et väite esitaja on kahtlane või probleemne isik. Samas on loogiline öelda, et väide ja selle päritolu on kaks täiesti ise asja. Väite tõesuse või asjalikkuse kohta ei ütle kõige vähematki see, kes väidet esitab. Ideaalsel juhul peaks nii olema. Praktilises loogikas kaitstakse kohati siiski arvamust, et ad hominem on teatud tingimuste täidetuse korral arukas argumenteerimisviis. Millised need tingimused täpselt on ja mida see praktikas tähendab, on teise korra teema. Käesolev näide aga paigutataks ka selliste loogikute poolt ikkagi pigem "mitteargumentide" hulka. Miks? Konstrueerime võrdluseks kõrvale teise: 6a. Miks ei ole Teie ministeeriumi ametnikud läbi vaadanud minu taotlust hooldajatoetuse saamiseks? Ma ei kujuta ette, kuidas saaks Teie taotlust tõsiselt võtta, teades, et Te paigutasite oma ratastooli jäänud ema hooldekodusse.
Argumenteerimine tähendab ratsionaalset põhjendamist. Argumendi struktuur: · Väide · Seletus · Tõestus · Järeldus 11. Ontoloogiline argument. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele. 12. René Descartes'i cogito ergo sum ja tema argumenteerimisviis. Cogito ergo sum ("Mõtlen, järelikult olen") on René Descartes'i poolt kasutatud ladinakeelne filosoofiline väide. Mis viitab sellele, et enda eksistentsis on võimalik kahelda vaid siis, kui sa olemas oled. 13. Hiina toa argument ja selle interpretatsioon. "Hiina toa" argumendiks nimetatakse Ameerika Ühendriikide filosoofi John Searle'i esitatud vaimufilosoofilist argumenti, mis väidab, et programm ei saa anda arvutile "mõistust",
Otsuses Costa vs. ENEL tuleb ilmsiks Euroopa Liidu õiguse pudenda origo, häbiväärne algupära Friedrich Nietzsche genealoogia mõttes*45, mille häbiväärsus seisneb selles, et liidu õiguse algupärasusel puudub igasugune põhjendus. Just seetõttu on Euroopa Kohtu otsustes mänginud nõnda tähtsat rolli kasuliku mõju (effet utile) doktriin, mis asendab tagasivaatava, algupärast tuleneva legitiimsuse tulemusele suunatud legitiimsusega. Mingis mõttes on see palju ausam argumenteerimisviis. Paljud autorid on ühenduse õiguse autonoomiat ja absoluutset ülimuslikkust eitanud väitega, et Rooma lepingu sõlmimist 1957. aastal ei saa vaadelda analoogsena 40 Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimene parandus on nt sõnastatud järgmiselt: „Kongress ei anna välja ühtegi seadust, milles kiidetakse heaks mõne religiooni kehtestamine või keelatakse mõne usundi vaba praktiseerimine, samuti ei kärbi Kongress sõna- ja ajakirjandusvabadust
Ilus olekski väljenduda esiteks inimeste kohta ja teiseks tõenäosuslikuna – mitte näiteks „tähendab”, vaid „93% küsitletute arvates tähendab”. Üks mööndus siin siiski on: ilmselt tuleb keelekorralduslike ütluste sõnastamisel arvestada eri sihtrühmadega. Nagu näitab Eesti Keele Korraldamise objekt ja põhimõtted 221 Instituudi keelenõu pikaajaline kogemus, leidub hulgaliselt inimesi, kelle jaoks ülalsoovitatud sõnastus ja argumenteerimisviis on liiga keeruline, kes ootavad lihtsaid, selgeid ja vaieldamatuid väiteid keele kohta ja keda ei huvita nende väidete saamisviis. Selle sihtrühma jaoks peab tulemuse ilmselt ära lihtsustama, näiteks märkima tõsikindlaks seosed, mille tõenäosus ületab mingit piiri, ja ülejäänud unustama. Aga keeleala proffide (sh siinsete lugejate) jaoks võiks tulemus küll kättesaadav olla ka tervikuna, st tõenäosuslikuna – see on muuhulgas
annaabi.ee 
