Kõige enam oleneb tekstist või materjalist millist viisi kasutada. 1a. Varasemalt olen kasutanud allajoonimist, lühikokkuvõtete tegemist ning jooniseid, mõisteskeeme, samuti ka mõttekäikude ümbersõnastamist 1b. Varem pole ma kasutanud tekstide liigendamist alateemadeks, ning hermeneutilisest ringist polnud ma varem üldse midagi kuulnud. 2.OSA 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem. Teksti teemaks on ,,teadmised ilma autoriteedita". Uurimisprobleemiks, et empiristide argumentatsioonid ei pea peaika. Kõigepealt esitab ta küsimuse: ,,Kas vaatlus on meie maailmamõismise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised?" 2.Väited 1) ,,kõigepealt ei põhine enamik meie arusaamu vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel." 2) ,,teadmistel on igasuguseid allikaid, kuid absoluutset autoriteeti pole mitte ühelgi" 3) ,,teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas."
Selline probleem, et sa ei tea, mida kirjutada, kerkib päevakorda ainult siis, kui sul puudub peamõte ja selgus, kuidas oma peamõtet lugejale selgitada. Teeskava koostamine või oma tõestuskäigu punktidena üleskirjutamine on äärmiselt vajalik tervikliku arutleva kirjandi loomiseks. Argumenteerimisoskus on arutleva kirjandi juures väga oluline, sest teadupoolest annab terviklik arutluskäik peaaegu poole riigieksamikirjandi punktidest. 6. Koosta nüüd terviklikud argumentatsioonid kõigi oma teeskava punktide kohta. Siin pea silmas ka adressaati kellele kirjutad. 7. Vaata, kas peaksid nende lõikude järjekorda muutma ning seda, et nad omavahel seostatud oleks. Kui üleminek ühelt argumentatsioonilt/lõigult teisele tundub liiga järsk olevat, kirjuta sinna vahele lühike sidelõik, mis aitab sujuvamalt ühelt mõttelt teisele üle minna. Mina peaksin ilmselt oma viimase teesi asukohta muutma ning viima selle alguse poole. Viimaseks jätan lõigud sõprade ja
Nimelt on tema argumentatsioon üles ehitatud selliselt, et arutluse alguses eeldatakse vastupidist sellele, mida tõestada tahetakse. Seejärel näidatakse, et niisugune eeldus viib vastuoludesse või absurdsetele järeldustele. Järgnev mõttekäik toetub põhimõttele, et eeldused, mis viivad vastuollu, peavad olema ekslikud eeldused. Järelikult peab tõene olema aluseks võetud eeldusele vastupidine eeldus. Ja see oli just täpselt see, mida Zenon sooviski tõestada. Niisiis peavad Zenoni argumentatsioonid näitama, et Parmenidese õpetusele vastupidised eeldused viivad mõtlemise umbradadele, kohta, kust ei ole läbipääsu. Sel ajal kui Parmenides osutas mõtlemisele tõe tee. Apooriad jagunevad kahte gruppi: 1) apooriad olevate paljususe vastu, ja 2) apooriad liikumise vastu. 1) Eeldatakse niisiis olevate paljususe olemasolu. Siit võib Zenoni järgi tuletada järgmise vastuolu: Ühelt poolt, kui olevaid on palju, siis peab neid olema täpselt nii palju, kui neid on, ei vähem ega rohkem
Niisugune teemakäsitus kergitab Platoni lugeja ette muidugi mõistmise probleemi – kas seda tuleks mõista nii, et oma hilisloomingus Platon loobus ideedeõpetusest või on siin kõne all mitte niivõrd ideedeõpetus ise kui teatud ekslik, ebaküps tõlgitsus ideedeõpetusest, mida “noor Sokrates” pole veel jõudnud piisavalt läbi mõtelda? Dialoogi tekst ei anna neile küsimustele ühetähenduslikku vastust. Parmenidese poolt esitatud argumentatsioonid on aga järgmised: 1. Raskused küsimusega – millistest asjadest on õigupoolest ideed olemas? 2. Raskused, mis tulenevad õpetusest, et meeltega tajutavad asjad on osavõtu (partitsipatsiooni) vahekorras ideedega. 3. Raskused, mis tulenevad ettekujutusest, et meeleliselt tajutavad asjad omavad ideedest lahutatud eksistentsi (horismos). 1. Siin toimib Parmenides lihtsalt: ta loetleb Sokratesele erinevaid nähtusi ja küsib, kas tema arvates on olemas loetletud asjade ideid
annaabi.ee 
