01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõug- ühte liiki kuuluvate koduloomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik, majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes, peab olema kindel levila. Peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Ristamine- aretusmeetod, kus omavahel paaritatakse erineva tõu loomad. On elujõulisemad ja kiirema kasvuga kui puhtatõulised loomad-heteroos. Puhasaretus-paaritatakse ühte ja samasse puhtasse tõugu kuuluvaid loomi. Tõu kujunemise etapid: I- toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärgile. II- toimub tõu- ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. III- ehk kultuurtõu perioodil on tõu jõudlusomadused, konstitutsioon ja kehaehitus väljakujunenud ja
Suguluspaaritus selles etapis ei ole vajalik. 3. kolmandal etapil valitakse liinialustaja III ja IV põlvkonna järglasi liini jätkajateks samuti järglaste hindamise alusel, kuid nendega paaritatakse mõõduka suguluspaarituse astmetel III-IV ja IV-IV sama liini emasloomadega (pojapoegade ja pojapojapoegade tütreid). Nii säilitatakse liinialustaja mõju järglastele. Veisekasvatuses on igal liinil liinialustaja nimi. 5.1.1.1. Liinide ühendamine. Kõige levinum aretusmeetod. Ühendatakse omavahel sama tõugu, kuid eri liinidesse kuuluvaid loomi. Enamasti on sel juhul tegemist heterogeense paaridevalikuga, sest ühendatakse erisuguste omadustega loomi. Liinide ühendamist tehakse kolmel eesmärgil: 1) olemasoleva liini täiustamiseks. Liinialustajat ja liini jätkajaid paaritatakse teisest liinist emasloomadega. Teise liini emasloomad valitakse homogeense paaridevaliku põhimõttel nii, et nad ei muudaks liini tüüpi, kuid suurendavad järglaste eluvõimet
paaritamisel kohtuvad viljastumisel suure tõenäosusega retsessiivsed geenid, mis põhjustavad järglastel elujõuetust, kehaehituse halvenemist ja nõrka tervist. Seda nähtust nimetatakse inbriidingu depressiooniks. Arvukus sõltub veel tõu sisestruktuurist. Kui tõusiseselt suudetakse säilitada geneetiliselt erinevaid loomarühmi ehk aretusliine, siis võib loomade koguarv olla mõnevõrra väiksem. Inbriidingut saab vältida ristamisega. Ristamine on aretusmeetod, kus omavahel paaritatakse erinevatesse tõugudesse kuuluvaid loomi. Kuna ristatavad loomad on geneetiliselt erinevad, siis on vähetõenäoline, et kohtuvad retsessiivsed geenid, mis vähendavad toodangut, elujõudu ning sigivust. Seepärast on ristandid elujõulisemad ja kiirema kasvuga kui puhtatõulised loomad. Seda nähtust nimetatakse heteroosiks. Ristamisest saadavat majanduslikku efekti, mis on tingitud suuremast kasvukiirusest nimetatakse heteroosiefektiks
9. Puhasaretus ja sugulusaretus Puhasaretuses kasutatakse populatsiooni- ehk tõusisest geneetilist variatsiooni ja valikuedu baseerub geenide addiivsel toimel. Järelikult arvestatakse siin suguloomade valikul kahte printsiipi: 1. nende kehaehitus peab olema tugev ja jõudlus ületama keskmist 2. vanemad ei või olla omavahel lähissuguluses Eestis on traditsiooniliseks aretusmeetodiks just puhasaretus, mis on küll konservatiivne aretusmeetod, aga tagab tõugude püsivuse. Väiksemates populatsioonides üksikute isasloomade ulatusliku kasutamise tulemusena suureneb tõu- ja suguloomade geneetiline sugulus. Kahe vanema sugulust arvutatakse valemi järgi: RXY = 0,5n1 + n2, kus ühise eellase asukohta põlvnemistabelis näitab n1 X loomal ja n2 Y loomal. Mida kaugem on ühine eellane, seda madalam on sugulus. Järglase sugulusaretuse astet hinnatakse inbriidingu koefitsiendiga:
annaabi.ee 
