· Suguluses olevatest tõugudest - nn sugulastõugudest tuuakse sisse aretusmaterjali ja populatsioon avatakse piiratult. · Sugulastõudeks loetakse tõud, kel on sarnane ajalooline areng ja kehaehitustüüp, ühine päritolu ja põlvnemine. · Sugulastõud on geneetiliselt sarnased. Nende ühised järglased loeti puhtatõulisteks. 61. liin- ja perekonnaaretus · Vene teadlaste eestvõttel tähtsustati aretusliine N. Liidus sedavõrd, et eraldi aretusmeetodina oli kasutusel liinaretus, mis tähendas eesmärki luua uusi ja arendada olemasolevaid aretusliine. · Neid pidi tõus olema vähemalt 5...15, kusjuures kõik isasloomad pidid kuuluma aretusliinidesse. · Genealoogilisse liini kuulusid kõik silmapaistva isaslooma e. liinialustaja isasjärglased mitme põlvkonna jooksul. · Aretusliini kuulusid ainult need isasjärglased, kes sarnanesid liinialustajaga.
Selle eesmärk on säilitada tõug ning aretada välja mitmekülgse kasutusotstarbega tööhobune, kes vastaks nii kohalikele loodustingimustele kui majanduslikele vajadustele. Paarid valitakse nii, et säiliksid tõule iseloomulikud omadused ega tekiks lähisuguluses olevate loomade omavahelisest ristumisest tingitud puudusi - sigivuse langust ja pärilike haiguste sagenemist. Selleks tuleb laiendada tõu leviala üle kogu Eesti ning kujundada välja uusi aretusliine teiste Euroopa külmaverelist tõugu täkkudega. [1] Alates 1995.aastast toimuvad igal suvel Raskeveohobuste Päevad, kus esitletakse parimaid ning neid saab näha võistlemas nii rakendis kui kelgu ees. Üldiselt on tugeva põllutööhobuse roll oma tähtsuse kaotanud ning tänapäeval kohtab raskeveohobuseid erinevatel üritustel rakendiloomadena, kes oma suursuguse hoiaku ja rahuliku meelega on paljude lemmikuks saanud.
2. Aretusliiniks nimetatakse suure jõudlusega tõuloomade rühma, kes põlvneb väljapaistvast liinialustajast isasloomast ja kellel on temaga sarnane kehaehituse tüüp ja jõudlusomadused. Aretusliinil on ka ajaline piir, genealoogilisel mitte. Aretuse klassikud on andnud aretusliinile küllalt suure põlvkondade kestvuse - 8-10 põlvkonda. Kui läheneda geneetilise info üleandmise seisukohalt, siis liinialustaja osa hääbub 5-ndast põlvkonnast alates. Sama skeemi järgi luuakse aretusliine eri loomaliikide juures, et täiustada tõusisest struktuuri, mis hõlbustab selektsiooni. Liinaretus tähendab uute liinide loomist või olemasolevate täiustamist. Liinaretuses eristatakse kolme etappi: 1. liinialustaja leidmine liinialustajaks valitakse isasloomad, kelle kehaehitus ja jõudlusomadused vastavad kõige enam aretuseesmärgile. Seejärel hinnatakse nende aretusväärtus ning valitakse liinialustaja. Esimesel etapil kasutatakse ühtlikku
et sugulusaretus ehk inbriiding oleks välditud või miinimumtasemel. Suguluste omavahelisel paaritamisel kohtuvad viljastumisel suure tõenäosusega retsessiivsed geenid, mis põhjustavad järglastel elujõuetust, kehaehituse halvenemist ja nõrka tervist. Seda nähtust nimetatakse inbriidingu depressiooniks. Arvukus sõltub veel tõu sisestruktuurist. Kui tõusiseselt suudetakse säilitada geneetiliselt erinevaid loomarühmi ehk aretusliine, siis võib loomade koguarv olla mõnevõrra väiksem. Inbriidingut saab vältida ristamisega. Ristamine on aretusmeetod, kus omavahel paaritatakse erinevatesse tõugudesse kuuluvaid loomi. Kuna ristatavad loomad on geneetiliselt erinevad, siis on vähetõenäoline, et kohtuvad retsessiivsed geenid, mis vähendavad toodangut, elujõudu ning sigivust. Seepärast on ristandid elujõulisemad ja kiirema kasvuga kui puhtatõulised loomad. Seda nähtust nimetatakse heteroosiks
annaabi.ee 
