puhuvad novembris ja detsembris. Aasta sademete hulk on Hiiumaal 500-600 mm. Kõige rohkem 4 sajab Hiiumaa keskosas, keskmiselt üle 600 mm aastas, samal ajal kui rannikualadel registreeritakse keskmiselt 500-550 mm sademeid. Muld- ja taimkate Pinnakattekaart näitab Hiiumaa muldkatte erisuste kujunemise eeldusi lähtekivimite kaudu. Et kõige laialdasema levikuga on liivad, siis on vastavalt niiskusoludele kujunenud muldade arenguread alates luidete kuivadest leedemuldadest (LI-III) kuni leede-turvastunud muldadeni (LGI; vt tabel 1.4), millel kasvab mitmesuguseid puistuid nõmmemetsadest kuni rabastuvate metsadeni. Hiiu ja Kassari saare muldkattes hõlmavad kõige suurema ala (43,6%) gleimullad, mis on kujunenud merelistel liivadel. Need on suuremalt jaoltsoostuvate metsade ja rohumaade mullad. Omaette on eristatud leede-gleimullad (LG) mida on 12,6%-l vaadeldavast alast. Neil kasvavad enamasti rabastuvad metsad
kagusuunalised, valdavalt moreenrannaga künniselised neemed nagu Saaremaa lääneosas. Need vahelduvad liustiku kulutusnõgudesse kujunenud väikeste lahtedega. Nende varem kaugemale kagusse ulatunud sügavamaid osi märgivad madalad järvikud, kohaliku nimetusega laisid. Pinnakattekaart näitab Hiiumaa muldkatte erisuste kujunemise eeldusi lähtekivimite kaudu. Et kõige laialdasema levikuga on liivad, siis on vastavalt niiskusoludele kujunenud muldade arenguread alates luidete kuivadest leedemuldadest kuni leede-turvastunud muldadeni, millel kasvab mitmesuguseid puistuid nõmmemetsadest kuni rabastuvate metsadeni. Hiiu ja Kassari saare muldkattes hõlmavad kõige suurema ala (43,6%) gleimullad, mis on kujunenud merelistel liivadel. Need on suuremalt jaolt soostuvate metsade ja ka rohumaade mullad. Väga huvitavad on Hiiumaa loopealsed (alvarid), kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke. Looduskaitsealad moodustavad 2002
muististe juures seaduspärasusi. Sai arheoloogilisteks uurimisteks Taani kuningalt toetust. Jacques Boucher de Perthes (1788-1868) Avastas Abbeville'i karjääridest ja turbarabadest paleoliitilisi leide. Võttis kasutusele stratigraafilise meetodi. Alusepanija vanema kiviaja uurimisele. Oscar Montelius (1843-1921) Tüpoloogilise meetodi rajaja. Jagas leiud rühmadesse ning võrdles neid. Leidis, et vastavalt eseme kujule on võimalik määrata selle vanust. Koostas esemete arenguread. Jagas Skandinaavia pronksiaja kuude perioodi. Heinrich Schliemann (1822-1890) Kuulsaim Euroopa arheoloog, Trooja avastaja. Otsingud põhinesid Homerose teostel. Leidis Trooja asukohal 7 erinevat asulat. Teostas kaevetöid ka Mükeenes. August Henry Pitt-Rivers (1827-1900) Uuris esialgu püsside arengut. Hakkas koguma ning uurima ka muid vanu esemeid. Annetas oma kogu Oxfordi ülikoolile
seal on ka näitus neist. Kaevamiskohtadel pani ta alati augud pärast kinni ning nende põhja asetas medali, mis tähistas, et tema oli seal juba kaevanud. Oskar Montelius uuris muinasaega. Ise ta kaevamisega ei tegelenud, vaid uuris teiste kaevatud muistiseid. Ta võttis ette pronksiaja ja hakkas uurima pronksiaegseid pronksesemeid. Oli esimene mees, kes üritas neid esemeid täpselt ajalukku panna. Tol ajal oli see keeruline, sest esemeid sai ainult väliselt uurida. Ta tegi arenguread erinevate esemete kohta ja hakkas ka leiukohti võrdlema. Montelius jagas pronksiaja 6 perioodi. Suhteline kronoloogia, täpset aega ei teadnud, aga teadis, et üks ese on vanem kui teine. Võrdles ka Skandinaavia pronksesemeid vahemere omadega, olid sarnased. Tüpoloogilise meetodi rajaja. Heinrich Schliemannil tekkis huvi Trooja välja kaevata juba siis, kui ta oli väike. Selleks oli vaja palju raha, mida ta kogus kullakaevanduses ja kaupmehena. Vedas väävlit, saltpeetrit ja tina
annaabi.ee 
