Säästva ehk jätkusuutliku ühiskonna kujundamisel on oluliseks tähiseks riigi üldiste ja pikaajaliste arengueesmärkide määratlemine. Seejärel on eri tasanditel ja valdkondades võimalik keskenduda eesmärgistatud ja pikaajalistele muutustele investeeringutes, ressursikasutuses, uute tehnoloogiate rakendamisel, inimeste tarbimisharjumuste muutmisel ning ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamisel. Aluse riigi eri juhtimistasandite ja valdkondade seostamiseks ning arenguotsuste langetamiseks loovad säästva arengu kolm universaalset tegurit (rahvastiku teadlikkus, tehnoloogiate tase ja tarbimise maht) ning nende omavahelised seosed. Kas eesti ühiskond vastab nendele kriteeriumitele? Kas Eesti ühiskond on jätkusuutlik? Üks terviklikumaid teoseid, mis Eesti tulevikku säästva arengu kontekstis käsitleb, on "Strateegia Säästev Eesti 21". See ütleb, et eesti jätkusuutliku arengu nurgakivi on
pikaajaliste arengueesmärkide määratlemine. Seejärel on eri tasanditel ja valdkondades võimalik keskenduda eesmärgistatud ja pikaajalistele muutustele investeeringutes, ressursikasutuses, uute tehnoloogiate rakendamisel, inimeste tarbimisharjumuste muutmisel ning ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamisel. Ehk siis täita edukalt pikaajaliste eesmärkide erinevaid komponente vastavalt poliitilistele arenguotsustele. Aluse riigi eri juhtimistasandite ja valdkondade seostamiseks ning arenguotsuste langetamiseks loovad säästva arengu kolm universaalset tegurit (rahvastiku teadlikkus, tehnoloogiate tase ja tarbimise maht) ning nende omavahelised seosed. [3] Mitmed säästva arengu kontekstis teed rajavad otsused tehti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimkeskkonna konverentsil Stockholmis 1972. aastal. Maailma globaalprobleemide määratlemiseks ning neile lahendusteede leidmiseks moodustati 1983. aastal ÜRO Peaassamblee otsusega sõltumatu Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon.
arengueesmärkide määratlemine. Seejärel on eri tasanditel ja valdkondades võimalik keskenduda eesmärgistatud ja pikaajalistele muutustele investeeringutes, ressursikasutuses, uute tehnoloogiate rakendamisel, inimeste tarbimisharjumuste muutmisel ning ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamisel. Ehk siis täita edukalt pikaajaliste eesmärkide erinevaid komponente vastavalt poliitilistele arenguotsustele. Aluse riigi eri juhtimistasandite ja valdkondade seostamiseks ning arenguotsuste langetamiseks loovad säästva arengu kolm universaalset tegurit (rahvastiku teadlikkus, tehnoloogiate tase ja tarbimise maht) ning nende omavahelised seosed. Taust Mitmed säästva arengu kontekstis teed rajavad otsused tehti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimkeskkonna konverentsil Stockholmis 1972 aastal. Maailma globaalprobleemide määratlemiseks ning neile lahendusteede leidmiseks moodustati 1983. aastal ÜRO Peaassamblee otsusega sõltumatu Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon
Hindamisel arvestatakse, et strateegia on kaugema eesmärgi saavutamise kava või selle saavutamise viisi teadlik püstitamine. Samuti lähtutakse hindamisel sellest, et planeeringuprotsessi viiakse läbi planeerimisseadusest tulenevalt avalikkust kaasavalt, eri valdkondi arvestavalt ja erinevate valdkondade ning avalikkuse, riigi, omavalitsuse jt osapoolte huvisid kombineerivalt ning ühendada püüdvalt. Keskkonnamõju strateegilise hindamise ekspert on vaid üks planeeringu järgsete arenguotsuste kaalutlemisesse kaasatud osapool. Ekspert viib hindamise läbi vastavalt konkreetsele hinnatavale ruumilisele planeeringule planeerimisseadusega määratud üleandeid arvestavalt või konkreetse arengukava täpsusastmele. Keskkonnamõju strateegilisele hindamisele võib järgneda ka projekti keskkonnamõju hindamine (KMH), mis on täpne hinnang konkreetsele projektlahendusele ja selle tehnilistele ning tehnoloogilistele aspektidele arvestades väga detailselt ka keskkonnaolusid
annaabi.ee 
