ladinakeelse sõna (ars) musica kaudu. Küsimusele, mis on muusika, on püütud läbi ajaloo anda erinevaid vastuseid. Hoolimata püüdlustest muusikat üldiselt ja põhjalikult määratleda, puudub tänaseni ühene muusika definitsioon. Tihti on defineeritud vaid muusika eri aspekte: muusika kui ratsionaalne, arvudele põhinev teadus, muusika kui tunnetel põhinev kunst, muusika kui apolloonilise või dionüüsilise alge sümbioos, muusika kui puhas teooria või puhas praktika. Otsisin sellele küsimusele vastust ka muusikafilosoofiast. Muusikafilosoofias oli peamiseks definitsiooniks muusikale `'organiseeritud heli'', kuid arvan, et see on veidi ebatäpne, sest mõiste jääb liialt laiaks. Organiseeritud heli alla kuulub ka palju helisid, mida ei peeta muusikaks, näiteks inimkõne.
Friedrich Wilhelm Nietzsche (18441900) Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik (1872) Kõik, mis kreeka tragöödia apolloonilistes osades, dialoogides, pealispinnale tuleb, paistab lihtne ja läbinähtav, ilus välja. Dialoog on helleeni kujutis. Kelle olemus avaldub tantsus. Tantsus peitub suurim jõud, mis avaldub liikumise nõtkuses ja külluslikkuses. Nii üllatab meid Sophoklese kangelaste keel oma apolloonilise kindluse ja säravuse tõttu. Otsekohe võime end kujutleda nägevat nende olemuse sisimat alust. Imestades, et tee selle põhjani on nii lühike. Kui me aga kord juba silmame pinnale tõusvat ja nähtavaks saavat kangelase iseloomu... Mis oma põhjas ei ole midagi muud kui tumedale seinale heidetud valguspilt, läbinisti näivus... Tungime me üha enam müüdi sisse. *
Tema arusaama järgi kr. tragöödiate olemus on mõista seda, et kõik, mis on sündinud, on ka surelik – arusaam tsüklilisusest. Imetleb selle tõttu, et tragöödiates seisavad inimesed vastakuti surmaga ja ei ole kristlusele omast „pääsemist“. Kristlikus lääneühiskonnas ei ole levinud see, et elu jaotamine käib elu surmaga koos. Tõelise tragöödia aluseks on kahe printsiibi jagelus. (Wagner oli Nietzsche sõber, hiljem läksid tülli, taandusid üksteisest.) Apolloonilise pr. kohalolek on Nietzsche teoorias koondatud mõistesse „principium individnationis“ – me oleme uhked oma individuaalsuse üle, me oleme indiviidide kooslus. ^Nietzsche varasema loomingu kokkuvõte. 1880ndad Hilisema perioodi oluline väide Nietzsche jaoks oli idee jumala surmast. Raamatus „Rõõmus teadus“.. Jumal on surnud sellepärast, et inimesed on ta tapnud. Küsimus, mida ta endale ja teistele esitab on see, et kes Jumala asemele tuleb; mis saab edasi.
See on probleem siis kui ületab piire. Inimesel on kohustus hoida kogu oma vedel ja vormitu löga keha sees. Abjektiivse hoidmine kehas. Teema mida käsitletakse õudusfilmides – keha piirid avatakse. Meid tuntakse meie välise kontuuri järgi. Keha piirid peavad olema rangelt fikseeritud. Meie oleme need, millised on meie keha piirid. Need ei ole meie isiklik asi, see on ühiskondlik sfäär. Roojasus, abjektsioon mis tungib keha piiridest välja seab ohtu ühiskonna – apolloonilise printsiibi. Nt laste kasvatamise alus on lastele potilkäimise õpetamine. Inimene, kes ei suuda oma keha piiride reegleid selgeks saada ei ole ühiskonnas täisväärtuslik. Keha piire tuleb valitseda. Etniline puhastus – roojasuse likvideerimine ühiskondlikul skaalal. Ühiskond puhastab end roojasusest – juudid saksamaal. Veresüü mis juutidel oli saksa kultuuriruumis. See oli kirurgiline roojasuse eemaldamine. Erakordne detailsus saksa ühiskonnas. Kontrolliti seda,
annaabi.ee 
