Alcauskis (Prints), Aare Saal(Toapoiss), Jouni Kokora (parun), Valentina Tatuma (Don Magnifico tütar), Riina Airenne (Don Magnifico tütar), Priit Vomer (õpetaja) ning Härrad printsi õukonnas . Etendus kül kestis natuke üle kolme tunni, ei olnud kordagi sellist tunnet, et oleks igav. Kokuaeg oli laval põnev, ning vaatamist innustav tegevus. Peaosa täitjad said ka inimestelt lilli, mis on väga armas olnud alati. Kui etenudus lõppes, oli aplausist aru saada, et etendus meeldis inimestele väga, inimesi oli vähe, kuna sinna saali poleks rohkem inimesi mahtunud. Täismaja oli välja müüdud, ja oli selleest aplaus tõesti vägev. Mulle endale meeldis see ooper väga. Kui teinekord tuleb veel mõni ooper, siis lähen kindaslti vaatama. Esmamulje ooperist jäi küll väga põnev. See oli minu nägemus ,,Tuhkatriinu'st".
Vaatajana jäid mulle hästi meelde näitlejad. Kõik näitlejad etendasid oma rolle ning jäid oma olemusega kergesti meelde. Kõige enam mõjus mulle aga etenduse lavastus, mis lõi just õige õhkkonna, väga meeldejäävad olid just taresse sisse ja välja lendavad linnud, kellel otseselt seda rolli muidugi polnud. Publik reageeris etendusele vastutulelikult, oli näha, et see meeldis põhiliselt kõigile. Tare lausa vappus aplausist. Etendust soovitan vaatama minna kõigil, nii noortel kui vanadel, kuna see paneb mõtlema põlvkondade vahel olevatele arvamuste lahknevustele.
Võib-olla ei tahtnud ta olla nagu oma kaptenist isa, sest unistas jõuda kaugemale, kui tähed meist. Kõige hirmsam asi maailmas on publik, kes on nagu janused kaanid-nähes endast andekamaid nad ainult imevad ja imevad ja tunnevad sellest mõnu. Samal ajal, kui etendus läbi ja publik rahul, vaevleb esineja lava taga pingil ja on nagu lehtedest tühjaks tõmmatud raamat. Järgmisel päeval, kui teised lõunatavad, sirutab tema oma veriseks tantsitud jalgu ja unistab järgmisest esinemisest, aplausist. Elu tundub nagu unenägu rambivalguses, kus pead olema parem osavam ja ilusam kui teised. Tehed ühe vale liigutuse. Kukud, sinu üle naerdakse ning valu võib tunduda tappev. Kuid kõigil meil on kuhugi minna, kus rohi tundus vanasti nii kõrge ja päike nii särav ja soe. Minnes koju, leiad eest needsamad näod, mis varem olid küll pontsakamad ja lõbusamad, aga armastus pole neis kadunud. Enam ei oota keegi su suuri saavutusi, sest pere jaoks oled
nigea Ralph. Õlalaiuse ja turja poolest meenutas ta poksijat, ent suu ja silmad olid selle jaoks leebed ega rääkinud sõjakusest. Ralph oli küllalt suur, et olla ühedavaks lüliks laste ja täiskasvanute autoriteetse maailma vahel, mille pärast ta ühtlasi sobis kõige paremini poistekamba liidriks. ,,Ta sõnad andsid kõigile kindlustunnet.Ta meeldis neile ja nüüd pidasid kõik temast lugu. Spontaanselt hakkasid mõned käsi plaksutama ja varsti kajas terrass valjust aplausist. Punastades kiikas Ralph silmanurgast ja nägi varjamatut imetlust Põssa näol. " Teose vältel läbib Ralph muutliku tee süütusest enda sügavama mõistmiseni. Kui teose algul oli Ralph inimene, kes mõtles ning pidas kaaslastele pikki loenguid, siis teose lõpuks kujunes liidrist välja põgenik, kes vaevu suutis selgelt mõelda. Koos mõtlemisvõimega kadus ühtlasi tema enesekindlus, julgus ja otsustamisvõime. Hetkel, mil ta põgenes kaaslaste eest, kes teda tappa
annaabi.ee 
