usuti ja hoolimata keisrite mitmest katsest ei ärganud riigiusund enam rahva usundina ellu. Tõsi küll, riik oli salliv ega keelanud ametlike kõrval teenimast teisi jumalusi. Eriti haritlaskonda kuuluvad inimesed leidsid lohutust filosoofiast, mis rõhutas meelerahu ja saatusele alistumise vajalikkust. Laiemate rahvahulkade igatsuse lunastuse järele täitsid idamaised usundid. Erinevalt kujutlusvõimetust riigiusundist apelleerisid uued usundid tunnetele. Neis kõigis oli samalaadne lunastusõpetus: uskujad pääsevad salapäraste toimingute abil osalema jumaluse surmas ja ülestõusmises. Idamaiste religioonide ühisjooned tõid kaasa nende osalise segunemise. Oli siiski kaks usundit, mis püsisid teistest lahus: judaism ja kristlus. Sünagoogil oli aga ahtam uks kui kirikul. Pärast Jeruusalemma hävitamist oli judaism muutunud senisest õigeusklikumaks, sulgunud endasse ja loobunud misjoni tegevusest. Selle
Sotsiaalsete õiguste eitamine viib nad paremale tiivale. n Muutused pärast 70-daid: n seoses ühiskonna ilmalikkusega keskmesse majanduspoliitika. n Uusparempoolsuse mõju, eriti Suurbritannias. Eemaldumine paternalismist ja rahvuslusest. Sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud erakonnad n Koondunud ümber töölisklassi, varemalt pigem võimuga konfliktis. Konkurents populistidega, eriti Ameerika mandril, kes sammuti apelleerisid klassidele. n Töötajate õiguste eest seismine lähendas liberaalidele, samas kontrolli nõudmine tootmise üle eemaldas neist. Internatsionaalsus oli oluline eristav tunnus, st klassi-, mitte rahvussolidaarsus. Rootsi oli erand, kus sotsialistid said stabiilse parlamendienamuse ja enamik soovis toimida läbi olemasolevate institutsioonide. n Pärast 2. maailmasõda taas oluline muutus paljud aktsepteerisid segamajandust ja võtsid omaks keinsismi (J
veelgi rohkem), mh suurtööstus (viiendik tööjõust) ja pangakriis, kuna tööandjad alandavad palku, tulemuseks keerulised konfliktid tööturul: streigid ja töösulud. Deflatsioon ehk riiklik säästupoliitika raskendas kõige rohkem vaesemate elu ja üldise olukorra halvenemine. Põhjamaade majandus 1920.aastate kriisist tõusu kaudu uue kriisini Vaidluste tuumik: tööandjate jaoks oluline vaba ja individuaalne lepinguõigus. (Organiseeritud) töölised apelleerisid omavahelisele solidaarsusele ja taotlesid kollektiivlepinguid (läbimurre 1930ndatel aastatel). Uue rahvusvahelise majanduskriisi esimesed märgid Põhjamaades 1928-1929. Töötuse kiire kasv, 1932-33 kolmandik Taani, Norra ja Rootsi organiseerunud töötajatest olid töötud, mõnes tööstusharus 40%. 1930. aastate alguse majanduskriisi mõju põhjamaadel Taanile oli saatuslik, et SB loobus vabakaubandusest ja võttis kasutusele toiduainete kaitsetollid.
massilist emigratsiooni. Arst oli perekonnaaarst, kes sai head palka, kellel oli kogukonnas suur autoriteet (ning kes veel 18. sajandil eriti "käsi ei määrinud" vastasel juhul oleks võibolla inimkond varem valuvaigistid ning antiseptika kasutusele võtnud...). Sellised arengud muidugi omakorda olid soodsad paternalismi arengule. Viimasele andis hoogu juurde toona alanud (ning siiamaani kestev) teaduse seega ka inimeste, kes apelleerisid teaduslikule tõe monopolile (üle)väärtustamine. Paternalistlik käitumine piirab subdominantse isiku autonoomiat, seega on mõistel tänapäeva jaoks pigem negatiivne tähendus tegemist on piltlikult öeldes nö isaliku käitumisega kellegi suhtes, kes eeldatavalt lapse positsioonil (arst versus patsient). (Sõna tuleneb ladinakeelsest pater'ist, mis tähendab "isa". Poliitiliselt korrektselt saab inglise keeles öelda ka "parentalism", eesti keeles paraku antud sõnamäng ei toimi.)
annaabi.ee 
