eraldamist Riigist, võttis Hitler sellevastu energiliselt sõna ning paistis nii oma kõnepidamisoskuse poolest silma. Ta suutis kuulajaid köita ja emotsioone äratada. Drexler olevat kohe Harrerile sõnanud: ,,Tal on vägev suuvärk, teda võib vaja minna!" ja üritas teda veel samal päeval värvata. 19. oktoobril liitus Hitler 55. liikmena DAP-ga. Ta liimesnumber oli 555, sest DAP numbriarvestus algas numbriga 501. Samal ajal sai Hitler kontakti ka Thule Ühingust pärit antisemiitliku kirjaniku Dietrich Eckartiga. Eckart otsis parasjagu rahvalik- rahvusliku idee jaoks agitaatorit. Ühe esimesena nägi ta Hitlerit selle mehena ja oli talle nõu ja jõuga abiks. 1920. sai Eckartist ajalehe Völkischer Beobachter väljaandja. Kuna Hitler meelitas oma miitingutega üha enam kuulajaid kohale , muutus ta väikse partei jaoks asendamatuks. Esialgu oli ta agitaatorina tegev ja kevadel 1920 oli ta DAP 25-punkti- programmi väljatöötamises osaline
1925-1934 president Paul von Hindenburg (parteitu, konservatiiv, monarhist) Natsid 1918. aasta algul oli algul Bremenis ning hiljem Münchenis loodud partei, mille nimeks 1919 sai Saksa Töölispartei (Deutsche Arbeiterpartei). Selle juhtide hulgas olid väga parempoolsete natsionalistlike vaadetega mehed, kes soovisid kättemaksu Versailles' rahu eest ja süüdistasid sõja kaotamises sotsiaaldemokraate ning juute. Partei oli seotud antisemiitliku Thule Ühendusega (Thule-Gesellschaft), mis püüdis müstitsismi ja idamaade filosoofia abil leida uut identiteeti ja uskus saksa rahva erilisse rolli maailmas. Selle liikmed (nende seas olid näiteks ka Rudolf Hess ja Alfred Rosenberg) tulid välja teooriatega aaria rassist ja saksa natsionalismist. Enamasti võtsid nad ka tõe pähe igasuguseid okultistlikke ja vandenõuteooriaid. Juulis 1919 liitus selle Töölisparteiga Austriast pärit kapral Adolf Hitler
Nii sunniti juute elama müüridega eraldatud linnaosades mitmeid sajandeid. 1543 – Protestantismi rajaja Martin Luther avaldas raamatu „Juutidest ja nende valedest“. Luther uskus, et juudid keeldusid kristlasteks hakkamast roomakatoliku kiriku valede pärast. Pärast seda, kui juudid keeldusid oma usku ümber vahetamast kristluse uue vormi vastu, pöördus Luther juutide vastu. 1879 – Saksa ajakirjanik Wilhelm Marr võttis kasutusele termini antisemitism ja lõi antisemiitliku liiga. Sellest sai alguse antisemitism kui poliitiline liikumine, mis põhineb ideel juudi rassist. 1881 – Terroristid, kellest üks oli juut, tapsid Vene tsaari Aleksander II. Venemaal algasid laiaulatuslikud juudivastased meeleavaldused ja juudi perekondade vastased rünnakud. Tuhanded Vene juudid emigreerusid vägivalla eest põgenedes USAsse ja Lääne-Euroopasse. Juute hakati ebaõiglaselt süüdistama terrorismis ja revolutsiooni õhutamises.
kultust. Need magusad hümnid "suure kultuurrahva" auks panid ajuti häbenema isegi seda, et sa oled sakslane. Selline haletsusväärne koketeerimine kõigega, mis on prantsusepärane, sundis mind enam kui kord mõistmatusest ühe või teise ajalehe käest maha pillama. Nüüd hakkasin ma üha sagedamini lugema antisemiitlikku "Rahva Lehte", mis tundus mulle loomulikult palju nõrgemana, kuid neil aegadel mõningates küsimustes palju puhtamana. Ma ei olnud tema järsu antisemiitliku tooniga nõus, kuid ma hakkasin aina tähelepanelikumalt lugema tema artikleid, mis panid mind nüüd rohkem järele mõtlema. Kõik see kokku võttes sundis mind järk-järgult tutvuma sellise liikumisega ja selliste juhtidega, kes määrasid tol ajal Viini saatust. Ma räägin kristlik-sotsiaalsest parteist ja doktor Karl Lüegerist. Kui ma saabusin Viini, olin ma häälestatud vaenulikult selle partei ja tema juhi suhtes.
annaabi.ee 
