adenosiin-3',5'-fosfaat. Selle ühendi tähis on cAMP. Ta osaleb rakkudes välise keemilise signaali ülekandmises raku sisemusse. Nukleiinhape- nukleotiid koos oma fosforhappejäägiga moodustab estri koos teise nukleotiidiga ja nii moodustuvad oligonukleotiidid ja edasi polünukleotiidid, mis ongi nukleiinhape. Organismis on need DNA ja RNA. Neid sünteesitakse rakus vastavate ensüümide vahendusel. DNA makrostruktuur on kaheahelaline biheeliks. Selle moodustavad 2 antiparalleelset polünukleotiidi ahelat, mis keerduvad ümber ühise telje. Fosforhappe jäägid ulatuvad heeliksist väljapoole, kus nad seovad DNA pakkimiseks vajalikke valgumolekule ioonsete sidemetega. DNA ahelad püsivad koos tänu komplementaarsusele, s.t nukleotiidide üksteisele vastavus on olemas igas ahela lülis. A-T ja G-C. See näitab meile, et vesiniksidemed on elus väga olulise tähtsusega, kuna tänu nendele on kõrgeltarenenud elu võimalik. See
U uridiin T tümidiin, 2´-desokütümidiin Nukleotiidid estrid, käituvad hapetena. Tihedamini esinevad nukleotiidid: - adenüülhape (adenosiinfosfaat) - guanüülhape (guanosiinfosfaat) - tsütidüülhape (tsütidiinfosfaat) - uridüülhape (uridiinfosfaat) Nukleiinhapped Nukleiinhapped polünukleotiidid, kõrgmolekulaarsed ained. Organismides on DNA ja RNA. DNA makrostruktuur on kaheahelaline biheeliks. Selle moodustavad kaks antiparalleelset polünukleotiidi ahelat, mis keerduvad ümber ühise telje. DNA ahelate koospüsimise aluseks on nukleotiidide üksteisele vastavus igas ahela lülis. Kehtib A-T ja G-C reegel. RNA ahelad ei põimu omavahel nii ega võta heeliksi kuju, sest hüdroksüülrühma asendis on 2´piisavalt suur, et takistada ahelate keerdumist. Keemiline kantserogenees Kantserogeensed ained tekitavad vähki ja teisi pahaloomulisi kasvajaid. Tekivad
koensüüme (näiteks koensüüm A). Tsüklilised nukleotiidid on signaalmolekulideks (näiteks cAMP). 6. Nukleiinhapete lühiiseloomustus. Rakkudes on laias laastus 2 erinevat nukleiinhapet-- DNA ja RNA-- millel on erinevad ülesanded-- DNA on geneetilise info kandja ja RNA on geneetilise info vahendaja. Nukleiinhapped on polümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid. DNA-l on kindel struktuur-- biheeliks, milles on kaks omavahel komplementaarset ja antiparalleelset ahelat. RNA molekule on erineva kuju ja pikkusega ning ka erinevate ülesannetega. Sünteesitav RNA on üheahelaline. 7. Fosfodiesterside. Side, mis moodustub ühe nukleotiidi fosfaatrühma ja teise nukleotiidi suhkrujäägi kolmanda süsiniku küljes oleva hüdroksüülrühma vahel. Fosfaatrühma fosfor on seotud 4 hapniku aatomiga: üks vaba hapniku aatom , kahe suhkrujäägi hüdroksüülrühma hapnik ja üks
· Aluspaarid: A -T ja G - C · Molekul lineaarne (eukarüootidel) või tsirkulaarne (prokarüootidel, eukarüootidel mitokondrites) · Kaksikspiraali diameeter ~ 2 nm (20 Å) · Pikkus 1,6×10 9 nm = 1,6×106 mm (E. coli) · Kompaktne ja tihedalt pakitud (E. coli raku pikkus ainult 2 mm) · Eukarüootne DNA on keritud ümber histoonvalkude, moodustades nukleosoome Lahtikeerdunud kaksik-heeliksi segment, mis näitab komplementaarsete N-aluste antiparalleelset orientatsiooni. RNA Molekul koosneb ühest vabakujulisest või osaliselt iseenda ümber spiraliseerunud polünukleotiidahelast Põhitüübid: Matriits RNA (mRNA) vahendab geneetilist koodi Ribosoomne RNA (rRNA) ribosoomi struktuuri ja funktsiooni alus; sisaldab ebaharilikke N-aluseid (inosiin jt) Transpordi RNA (tRNA) aminohapete transport valgu sünteesis; väike molekul - sisaldab 73 kuni 94 nukleotiidi Minoorsed:
α-heeliks – kujutab endast paremale pöörduvalt spiraliseerunud polüpeptiidahelat, mida stabiliseerivad ahelasisesed, spiraali keerdude vahelised vesiniksidemed. β-struktuur – on aga kihilis-voldilise ehitusega, kus vesiniksidemed ühendavad omavahel ruumiliselt lähestikku paiknevad ühe ja sama volditud ahela kõrvuti asetsevaid osi. Peptiidahela kõrvuti paiknevad lõigud võivad olla kas ühe- või vastaassuunalised. Vastavalt sellele eristatakse β-struktuuri paralleelset ja antiparalleelset vormi. 12. Valgu tertsiaarne struktuur – mõiste, aminohappejääkide külgahelate omadustest tulenevad tegurid, mis määravad antud valgu tertsiaarstruktuuri: elektrostaatilised jõud, vesiniksidemed, hüdrofoobsed ja hüdrofiilsed vastastikused toimed, disulfiidsillad: Tertsiaalse struktuuri all mõistetakse igale valgule spetsiifilist viisi polüpeptiidahela kokku pakkimiseks, mille tulemsena tekib stabiilne, valgu bioloogilisi funktsioone täita võimaldav ruumiline konformatsioon
Süntetaasid jaotuvad (järjestuse homoloogia alusel): - Klass 1 – ühepolüpeptiidilised, aga võivad moodustada dimeere. N- terminaalne katalüütiline domään – seob aminohapet ja nukleotiidi. N-domään sisaldab kaheosalist osaliselt konserveerunud järjestust, mis on kõigil klassi süntetaasidel sarnane – allkirja järjestus. Nukleotiidi siduv domääni tertsiaalstruktuur on sarnane kõigil nukleotiide siduvatel valkudel. Koosneb: 4-6 antiparalleelset β- ahelat, 2-4 α-heeliksit, mis on β-kihiga risti. Primaar- ja sekundaarstruktuur varieerub. Aktiivtsenter N-domäänis. ATP sidumisdomään. Panevad AH 3’ O külge. - Klass 2 – vähemalt kahe polüpeptiidahelalised, võivad moodustada tetrameere. domäänis on homoloogiline osa, aga varieerub rohkem kui Klass 1-l. Nukleotiidi siduv domääni ruumiline struktuur on mõlemal klassil sarnane, aga järjestuse homoloogia puudub. tRNA-dega seondumine erineb
annaabi.ee 
