neid sõnu kui asju endid. STALIN oli jumalikustatud trükitäheline väljahüpe keelelisest reaalsusest, sakraliseeritud sõnadest olulisim. Sõna STALIN oligi totaalne stalinism, realiseerunud Stalin. See ei ole eriti oluline, et Stalinist räägiti kui üliinimesest, peaosa oli nimel. Nimi on hävimatu substants. Ka judaistlik-kristliku isajumaluse puhul on psalmide peategelane mitte ta ise, vaid Jehoova nimi. Stalinistlik kirjandus on selgelt antikristlik - sõltub vormiliselt kristlikust kirjandusest, kuid pöörab selle pea peale. Inimeste allausrutud religioosne kiindumus suunati otse Stalinile. 1955, kaks aastat pärast Stalini surma ja "Stalini" kirjutamist pöördub Smuul Nõukogude Liidust ära, tahab mujale, kirjutab vihasest ja nõmedast 'ministrist', loomingusse sugenevad vastandite ühendused (valge pimedus, surma metafoor).
prohvetlusest. Seal käsitles ta ainevalda muidugi väga laialt, peatudes põhjalikult näiteks Siberi samaanidel. Erinevalt tavakristlastest ja tavamisjonäridest leidis ta endale usuvendi ja liitlasi väljaspoolt kristlust, olgu siis Siberi või Harju nõidade, sumeri preestrite, tiibeti laamade või Ameerika põliselanike hulgas. End kristlikuks nimetav ja selles eneseusus ülbitsev, teisi hävitav ning allasuruv Lääs oli Masingule antikristlik, ta oleks tahtnud Läänt pöörata, mõnel hetkel isegi hävitada, et lunastada tema ohvrid eestlased, indiaanlased, polüneeslased ja teised. Nii on Masingu maailmanägemine siin paradoksaalne: paganlikuks peetu ja paganlikuna jälitatu on talle rohkem kristlik kui valekristlik Lääs. Masing rääkis mõnelgi korral ühest oma eluplaanist: kolmekümnendatel aastatel ülikoolis heebrea keelt õpetades oli ta tundnud, et ei taha teha aastast aastasse sama, õpetada
inimene ainult ära iseennast teises inimeses. Enda eneseimetluses näeb ta ka endale sarnast inimest ehk portreerib iseennast. Tema arvates ei kehti üliinimestele moraalinormid. Nietzsche filosoofiat on mõjutanud darvinism, mis pani olelusvõitlusega inimesi teisiti mõtlema. Teatakse, et on olemas nõrgemad ja tugevamad, haigemad ja tervemad. Nõrgemad hävivad, sest looduses neid ei aidata. Tema filosoofia on antisotsiaalne (mõõdukuse ja ühtsete väärtuste vastu), antikristlik, antimoraalne, antifeministlik (pidas naist nõrkuse sümboliks). Etnotsentrism on teooria, kus keegi peab enda kultuuri teisest kultuurist paremaks. Suurrahvastele on taoline mõtteviis omane. Nad peavad oma rahvust, moraali, ratsionaalseid selgitusi ja kultuuri maailma parimaks. Mõnedes kultuurides on hoopis selline mõtteviis: ubi bene ibi patria = kus on hästi, seal on kodumaa. Emotivism tuleneb sõnast ,,emovere=tundma". Meie eetiline käitumine ei ole uud kui
Ütleb, et see, kes tahab olla looja heas ja kurjas, peab enne olema hävitaja ja purustama väärtusi. Tuleb senine olemasolev purustada, et jõuda uueni. Jõuab üliinimese teooriani. Jõutahe viib maksimaaselt ellu. Ise kehtestab moraali, mida teised järgivad. Tugevalt mõjutatud darvinismist < us seletus liikide tekkimisest ja olemusvõitlusest, pani uutmoodi mõtlema inimesi. 4x anti: * antisotsiaalne (ühtsete seaduste vastu, kesktee vastane) * antikristlik * antimoraalne * antifeministlik A. Huxley ,,Hea uus ilm" kuhu võib ideaalse ühiskonna loomine viia. HEA RAAMAT Schopenhauer lähtub sellest, et teaduslikult saab tunnetada vaid meelelist maailma. Kui tahame teaduslikult tõestada millegi eksisteerima, siis peab tegema katseid, eksperimente. S jõuab arusaamani, et maailm on inimese enda ettekujutlus (reaalsus individuaalne maailm). Leiab, et inimese juhtivaks jõuks on pime mõistuseta tahe e. instinkt
pensionil. Esialgsed eeskujud Schopenhauer ja Wagner kujunesid varsti tema põlastava kriitika objektiks. -) 26 aastaselt kirjutas ta oma raamatu "Tragöödia sünd muusika vaimust". -) 1883-84 kirjutas ta ,,Nõnda kõneles Zarathustra", mis oli justkui vastus Wagneri Parsifalile. See oli nelja osaline teos, kus iga osa oli valmis kirjutatud umbes 10 päevaga ning Nietzsche esitas seal oma enda õpetusi läbi Zarathustra. -) Nietzsche oli antikristlik, antifemiine, antimoraalne ja antisotsiaalne tema ideaal oli Übermensch. -) Ta ütles ,,Jumal on surnud", kuid mitte selles mõttes, et jumal surnud oleks, vaid selles mõttes, et ta on meie jaoks meie mõtetes surnud. -) 1889 viidi ta Jena vaimuhaiglasse, kus ta pidas end keisriks. 1890 aastal sai ta haiglast välja. -) Haigevoodil lasi ta endale sageli Piiblit ette lugeda. Ludwig Wittgenstein
annaabi.ee 
