Muutused kolesterool triglütseriidid glükoos TLI amülaas ALT AST bilirubiin sapphapped kaltsium · Punktsioon kiirelt muutused: CK laktaat kortisool tsirkuleerivad lümfotsüüdid kassidel glükoos Hemolüüsi vältimine- · Koheselt vereproov peale zguti asetamist. · Vältida negatiivset rõhku süstlaserütrotsüütide muutused. · Mitte tõmmata survega verd süstlasse. · Lasta valguda mööda katsuti seina alla. · Antikoagulandiga katsuti- mitte raputada keerata paar korda rahulikult ümber. Antikoagulandid · EDTA- etüleendiamiintetraatsetaat · Hepariin · Tsitraat-koagulatsiooni parameetrid · Naatriumfluoriid plasma ( NaF) · Glükoos · Laktaat Seerum · Plasma, millest on eemaldatud fibrinogeen (plasmaproteiin). Hüübimisprotsessi käigus plasma lahustuv fibrinogeen konventeeritakse lahustamatuks fibriiniks. Koagulatsiooni aeg varieerub. Kauem kui plasma ettevalmistamine.
Trombotsüüdid Trombotsüütide loendamine on problemaatiline, kuna nad aktiveeruvad kergesti ning võivad kokkukleepuda nii omavahel kui ka leukotsüütide pinnale. Kõik analüsaatorid väljastavad järgmisi parameetreid: · trombotsüütide keskmine maht ( mean platelet volume, MPV) · trombotsüütide suurusjaotuvus ( platelet distribution width, PDW) · trombokrit ( paletelet.ctit, PCT ) Proovimaterjal ja proovi säilitamine Hematoloogilise analüüsi jaoks on vajalik antikoagulandiga hüübimatuks muudetud veri. Eelistatud on veeniveri. Laborimeditsiinis sagedamini kasutatavat antikoagulanti on: etüleendiamiintetraatsetaat (EDTA), naatriumtsitraat, hepariin. Rahvusvahelise hematoloogia standardiseerimise nõukogu on soovitanud vererakkude loendamiseks ja nende suuruse määramiseks eelistada antikoagulandina EDTA`d, kuna see tekitab kõikide rakkude täieliku antikoagulatsiooni minimaalsete morfoloogiliste muutustega. Hepariin ei muuda rakkude suurust
IgE, IgA, IgM, IgD Fibrinogeen – 4% - trombiini toimel tekib fibrinogeenist fibriin verehüübes. 2.6.3. Vereplasma ja vereseerumi saamine. Veri jäetakse toatemperatuurile ilma lisanditeta katseklaasi seisma. Hüübimisfaktorid ja vererakud sadenevad katseklaasi põhja, peale jääb seerum. Tsentrifuugitakse ja peale jääb seerum. Vereplasma saamiseks on vaja verele lisada antikoagulanti. Veri segatakse ettevaatlikult katseklaasi liigutades üles-alla ca 6 korda antikoagulandiga, seejärel tsentrifuugitakse ja eraldatakse plasma. 2.7. Erütrotsüüdid. 2.7.1. Erütrotsüütide morfoloogilised iseärasused ja kontsentratsioon eri loomaliikidel (hobune, veis, lammas, siga, koer, kass, kodulinnud, inimene). Kaksiknõgusad, ümarad, ühtlase tsütoplasmaga, imetajatel tuumata (lindudel, reptiilide, amfiibidel on). Kuju on muutuv, sest noored rakud deformeeruvad, kui nad läbivad peeneid kapillaare (vastavalt soone läbimõõdule)
protsess, milles on kesksel kohal trombotsüüdid, vereplasmas leiduv lahustuv valk fibrinogeen ja ensüüm trombiin. Viimane kindlustab fibrinogeenist lahustumatu fibriini tekke vere hüübimise lõppstaadiumis. Polümeriseerudes moodustavad fibriinikiud trombi ja see võib veresoontes peatada verevoolu. Puhas hirudiin on valget värvi pulbriline valk, mis lahustub suhteliselt hästi vees. Tegemist on tõhusa verehüübe takisti ehk antikoagulandiga. Üks hirudiini molekul seob ühe trombiini molekuli ja väldib sellega uute hüübinud vereklompide tekke veresoontes, isegi siis, kui kõik muud eeldused selleks on olemas. Trombide vältimine on eriti oluline näiteks ateroskleroosi ja infarkti puhul. Hirudiini kui biomeditsiinis olulise preparaadi kasuks räägivad veel järgmised faktid. Esiteks, see valk ei ole inimesele toksiline ega tekita ebameeldivaid kõr-
annaabi.ee 
