FILOSOOFIA Filosoofia tekkimine tähistab olemuse ja nähtumuse selgekujulist eristamist, olemuse uurimise algust. Antiikfilosoofiast alguse saanud tarkusekultus sai aluseks kogu Lääne-Euroopa kultuurile. Filosoofia aine mõistmises pole kunagi olnud täielikku üksmeelt. Iidsetest aegadest on filosoofiale iseloomulik olnud õpetuste paljusus ja seisukohtade vastanduslikkus, kuid on ka põhiprobleemid, mida mõtteteadus on käistanud ja käsitleb: - Maailma üleüldised alusprintsiibid, seaduspärasused; - Inimese koht ja võimalused maailmas, tema põhiväärtused;
sajandi II poolel. Erinevalt idast, kaasati see palju tihedamalt ühiskonnaellu. Munklus põhines põhimõttel, et usklikud peavad olema pühad.. Keskajal oldi kindlalt veendunud, et suurem osa inimkonnast on määratud igavesse hukatusse. Sellest pidavat pääsema vaid siis, kui anda kloostritõotus ehk kui loobutakse maisest elust, pääsetakse ka jumalariiki. Kloostrielu võrdus ingelliku eluga. Läbi palve oli aga jumalriik võimalik ka siinpoolsuses. Ka levis munkade hulgas juba antiikfilosoofiast pärit mõte, et ihu on hinge vaenlane. Aastal 529 rajab Benedictus Nursiast kloostri Monte Cassinosse ja paneb sellega aluse benediktlaste kloostrite levikule. Benedictuse reegli järgi peab valitsema tasakaal palve ja töö vahel ehk mungad pidid tegelema mõlemaga suhteliselt võrdselt. Munkadel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Mungad ei tohtinud kloostrist ka ilma mõjuva põhjuseta lahkuda.
Vaimulike elu keskajal Feodaalide ja talupoegade kõrval moodustasid kirikuteenrid vaimulikud keskaegses ühiskonnas omaette seisuse, kes olid vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel. Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst piiskopid ,kardinalid, diakonid,preestrid ja mungad/nunnad. Vaimulik seisus ja ,katoliku kirkik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus, nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Seda nimetati tsölibaadi nõudeks, see kehtis esialgu ainult kõrgvaimulike ja munkade suhtes, aga XI sajandist laienes aga ka kihelkonnapreestritele ja teistele alamvaimulikele. Oma seisusest järglaste puudumise tõttu tuli uusi vaimulikke värvata ja koolitada teiste sisuste esindajate hulgast. Feodaalide poegadest tulid enamuses kõrgvaimulikud, talurahva lapsed pidid leppima alamvaimulike kohta...
vaimset vormi. Selles peegelduvad ühiskonnas, inimeste hoiakutes ja mõttemallides toimunud muutused kõige teoreetilisemal kujul. Samas ei pruugi filosoofia ajalugu sugugi olla otseses vastavuses ühiskonna ajalooga, kuna enamasti on filosoofide mõtlemine eelnevalt "omast ajast ees" või igatsevalt "omast ajast maas". Peaaegu alati on see kriitiline oma ajastu ning selle alustõdede suhtes. Omaette filosoofiline küsimus on ka see, kas alates antiikfilosoofiast on filosoofia ajaloos aastatuhandete jooksul toimunud areng ning kas mõtlemise arenemise suund on määratletav. Kuna filosoofilised küsimused on enamasti oma loomult lahendamatud, siis väidetakse, et filosoofia ajaloos pole mitte midagi uut. Ometi on paljud filosoofid arvanud ning arvavad siiani, et on suutnud oma mõtlemisega viia filosoofia täiuseni ning on seega pannud filosoofia ajaloole punkti või siis vähemalt lahendanud lõplikult mõne filosoofilise probleemi. Sellised arusaamad
sajandi II poolel. Erinevalt idast, kaasati see palju tihedamalt ühiskonnaellu. Munklus põhines põhimõttel, et usklikud peavad olema pühad.. Keskajal oldi kindlalt veendunud, et suurem osa inimkonnast on määratud igavesse hukatusse. Sellest pidavat pääsema vaid siis, kui anda kloostritõotus ehk kui loobutakse maisest elust, pääsetakse ka jumalariiki. Kloostrielu võrdus ingelliku eluga. Läbi palve oli aga jumalriik võimalik ka siinpoolsuses. Ka levis munkade hulgas juba antiikfilosoofiast pärit mõte, et ihu on hinge vaenlane. Aastal 529 rajab Benedictus Nursiast kloostri Monte Cassinosse ja paneb sellega aluse benediktlaste kloostrite levikule. Benedictuse reegli järgi peab valitsema tasakaal palve ja töö vahel ehk mungad pidid tegelema mõlemaga suhteliselt võrdselt. Munkadel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Mungad ei tohtinud kloostrist ka ilma mõjuva põhjuseta lahkuda. Benediktlased kandsid musta rüüd ja seetõttu on