rohkem). Aristophanes 448-380 eKr. Säilinud 11 näidendit 40-st, komöödiakirjanik, ,,linnud", ,,konnad", ,,ratsanikud", herilased" ,,Kuningas Oidipus" saatusetragöödia ,,Antigone" Sophoklese tragöödia, räägib Oidipuse lastest, Oidipuse pojad vastasleerides, tapsid teineteise, Kreon lubab matta ainult selle, kes oli tema poolt, teine lahinguväljale, Antigone hiilib ja korrald matused, Kreon saatis Antigone maa-alusesse vanglasse- tapab enda. Kreoni poeg armastas Antigonet ja tappis enda. Kreoni naine tappis enda. Antiiklüürika. Kreeka folklooris kõige paremini esindatud laul. Tegemisi saatis koor rituaalsed laulud: pilkavad, pulmalaulud, nutulaulud, meeste koosviibimiste laulud ja muud. Jumalate poole hümnide e. kultuslauludega. Esitasid aoidid- kutselised laulikud. Laulsid jumaliku sisenduse sunnil, olid laulude loojad. Said ainet müütidest, rahvajuttudest. Rapsoodid- rändlaulikud, ei olnud ise laulude autorid. Deklameerisid luuletusi. Pidustustel
Oidipuse pojad Eteokles ja Polyneikes on langenud teineteise käe läbi: esimene Teeba linna kaitstes, teine seda rünnates. Kuningas Kreon korraldab Eteoklesele matused, kuid keelab surmanuhtluse ähvardusel Polyneikese matmise. Hukkunute õde Antigone ei suuda leppida venna teotusega. Keelust hoolimata matab ta Polyneikese. Kreon laseb teolt tabatu elavalt maa-alusesse koopasse sulgeda, kus Antigone endalt elu võtab. Saatus karistab ka Kreoni: tema poeg Haimon, kes armastab Antigonet, tapab end, murest murtud Kreoni naine teeb sama. Kreon kahetseb, kuid on juba hilja. Tragöödia konflikt seisab Antigone õekohuse ja Kreoni valitsejakohuse vahel. Moraalselt jääb võitjaks Antigone, kes kaitseb kindlameelselt õigust armastada oma venda. Antigone surm muutub võiduks Kreoni üle. Antigone: täitsin õekohuse, kirjutamata seaduse, mis elab inimeste südames. EURIPIDES (u. 480-406 eKr) Noorim ja filosoofilisim V sajandi eKr kreeka kuulsaist tragöödiakirjanikest.
Teeba linna kaitstes, teine seda rünnates. Kuningas Kreon korraldab Eteoklesele matused, kuid keelab surmanuhtluse ähvardusel Polyneikese matmise. Hukkunute õde Antigone ei suuda leppida venna teotusega. Keelust hoolimata matab ta Polyneikese. Kreon laseb teolt tabatu elavalt maa-alusesse koopasse sulgeda, kus Antigone endalt elu võtab. Saatus karistab ka Kreoni: tema poeg Haimon, kes armastab Antigonet, tapab end, murest murtud Kreoni naine teeb sama. Kreon kahetseb, kuid on juba hilja. Tragöödia konflikt seisab Antigone õekohuse ja Kreoni valitsejakohuse vahel, moraalselt jääb võitjaks Antigone, kes kaitseb kindlameelselt õigust armastada oma venda. Antigone surm muutub võiduks Kreoni üle. Antigone: täitsin õekohuse, kirjutamata seaduse, mis elab inimeste südames. Kangelased on individualiseeritud (mitte tüübid), nad tegutsevad vastavalt oma
Alates 1960ndate keskpaigast jõudsid eesti kultuuriruumi Lääne modernismi olulised autorid ja teosed, sh. absurdidramaturgia (Ionesco, Beckett, Mrożek). Samuel Becketti loomingut mängiti esimest korda küll mitte teatris, vaid televisioonis: 1967 oli eetris „Mr. Krappi viimne lint” Jüri Järvetiga nimiosas (lav. Mikk Mikiver), hiljem (1973 ja 1992) jõudis teos („Krappi viimane lint”) samas loovkoosluses ka Draamateatri lavale. Jean Anouilh’ „Antigonet” Mikk Mikiveri tõlgenduses (1967 Noorsooteatris) on peetud kümnendivahetuse teatri uuenemise esimese faasi üheks tähiseks; antigonelikke nonkonformistlikke jooni nähti ka Mikiveri käe all aasta hiljem esietendunud Kitzbergi „Libahundi” Tiinas (Epner 1998: 171–172). Vahedamaid tõeotsinguid eesti laval kuulutas ette Grigori Kromanovi käe all lavakooli III lennu diplomitööna sündinud Maksim Gorki „Põhjas” (1968), mis nn. dispuutlavastusena
annaabi.ee 
