tõeline olemus avaldub mitte tema sünnipärases loomuses, vaid selles, milliseks ta võib muutuda, kui suudab realiseerida oma potentsiaali. Selleks vajab aga inimlaps täiskasvanute abi ja juhtimist kasvatust. Musta kasvatuse (black education) mõiste jõudis meieni Alice Milleri, Saksamaal elava psühhoanalüütiku kirjutistega. Alice Milleri antipedagoogiline hoiak ei olnud suunatud ühe kindla kasvatusviisi, vaid kasvatuse vastu üldse ka antiautoritaarse kasvatuse vastu. Kasvatus on tema hinnangul alati kahjulik, sest täiskasvanud, seda ise teadmata, elavad laste peal välja oma vajadused. Vanemad teevad oma lastega sama, mis nende vanemad nendega on teinud pole teadlikkust ega edenemist. Uus suund vabakasvatus alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. 5 3. Antipedagoogika Hariduskriisist hakati rääkima pärast II maailmasõda
Samal ajal kirjutas Breton palju sürrealismi puutuvat esseistikat ja kriitikat, mis oma vastuvaidlemist mittekannatavas autoritaarsuses jättis mulje, nagu oleks ainult Bretonil õigus määratleda, mis täpselt on sürrealism ja mis mitte. 1930. aastatel püüdis Breton sürrealistide liikumist poliitiliselt angazeerida, kui tema ise ja mitmed teised väljapaistvad sürrealistid ühinesid Kommunistliku Parteiga. Selle tõttu tekkisid Bretonil teravad konfliktid liikumise antiautoritaarse, algusaegade nihilismile ja anarhismile truuks jääva tiivaga (sinna kuulus m. h. Salvador Dalí). Bretoni teine sürralistlik manifest, mis avaldati 1930. aastal, tegeleski sürrealismi filosoofiliste implikatsioonide uurimisega. 1935. aastal astus parteist siiski välja ka Breton ise, kuid jäi 5 elu lõpuni veendunud marksistiks. 1938. aastal Mehhikos viibides avanes tal võimalus
heast perekonnast, arenes ka Peagi pärast lapse sündi tundis Ralfi ema ülepingutusest tekkinud sisepingete temal sarnaselt Melanieie välja agressiivne sotsiaalne käitumisviis, seda tõttu beebi vastu vimma. Ta ei saanud enam Elu vastsündi- korralikult oma vanematepoolse "antiautoritaarse hooletusse jätmise" ning üksikute äriga tegelda, käive langes ning ta muretses nuga kujunes se|| e pärast. Nii oli äkkvihahoogude tulemusena. Ralf lihtsalt ei sobinud kokku oma vanemate oodatud laps muutunud üleöö soovimatuks koormaks. Ralf oodatus elukorraldusega
Psühhoanalüütilisele teooriale ülesehitatut on raske kritiseerida, tõdesid musta kasvatuse kriitikud Oelkers ja Lehmann (1983). Nende arvates on Alice Milleri arutluste empiirilised alused haprad ja ainevalik subjektiivne, järeldused aga lennukad ja põhjapanevad: pedagoogikat vajavad kasvatajad, mitte lapsed! Alice Milleri antipedagoogiline hoiak ei ole suunatud mitte ühe kindla kasvatusviisi vastu, vaid kasvatuse vastu üldse, ka antiautoritaarse kasvatuse vastu. Kasvatus on tema sõnul kahjulik, sest täiskasvanud, ise seda teadmata, elavad laste peal välja oma vajadused. Missugused? Loetelu on pikk: teadvustamata vajadus anda teistele edasi kunagi endale osaks saanud alandused; leida ventiil tõrjutud afektidele; omada käepärast olevat ja manipuleeritavat elavat objekti; säilitada oma kaitse, s.t hoida oma lapsepõlve ja vanemaid idealiseerituna, milleks on