Paleotroopilisele regioonile on omased mooruspuulised, piimalillelised, lemmaltsalised, pandanilised, võhalised, ingverilised, banaanilised. Neotroopiline regioon on liigirikkaim taimsetikuregioon. Tüüpilised on kaktuselised ja kannalised. Kapimaa regioon erineb muust Aafrikast paksuleheliste ja amarülliliste poolest. Austraalia regioonis on palju endeeme: eukalüptid, rohtpuud. Andide lõunaosale ja Uus- Meremaale, mis koos lähisantarktiliste saartega moodustavad liigivaeseima antarktilise regiooni. Meretaimestiku erinevused on suhteliselt väiksed ega võimalda ookeanide üksikasjalikku liigestamist. -Loomastik. Loomastiku alusel jaguneb maismaa 5 loomastikuregiooniks: Holarktiline regioon on pidevalt suurim, kuid loomastikult suhteliselt vaene. Endeemsed on kobraslased, hüpiklased, viiksjäneslased, kaamelid, lambad, lindudest metsislased ja kaurilisedm ulatuslik levila on kärplastel, koerlastel ja hirvlastel. Etioopia regiooni iseloomustab
põhjustavad madalaid õhutemperatuure. Seda põhjustab ka päikesekiirte väike langemisnurk, kuni poole aastani kestav polaaröö ning valge jää ja lumega kaetud pinna tõttu suur albeedo ehk peegelduva kiirguse osakaal. Samuti on Antarktise keskmine üldkõrgus üle 3000 m, mis tähendab, et õhutemperatuurid on keskmiselt 18 kraadi võrra madalamad kui meretasemel. Antarktist ümbritsev Läänetuulte hoovus takistab soojema veega veemasside liikumist rannaaladele. Antarktilise kliimaga piirkondades on väga madalad õhutemperatuurid nii talvel (keskmine õhutemperatuur mandri keskosas -60..-70°C (mererannikul on õhutemperatuur kõrgem umbes -30..-35°C), absoluutne miinimum -89,2°C oli registreeritud Vostoki polaarjaamas 21. juulil 1983) kui ka suvel(jaanuari keskmine õhutemperatuur mandri keskosas on umbes -25..-45°C, mere rannikul umbes -5..+2°C). Absoluutne maksimum Antarktises (+14,6°C) on registreeritud Hope Bay rannikul ja Vanda polaarjaamas 5
laht). Selle ala tuuled, mis suvel puhuvad edela suunas, muutuvad talvel kirdesuunaliseks. Mussooni püsivus, eriti edelast, ja ranniku orientatsioon põhjustavad upwelling’u üle suure ala piki India, Tai ja Lõuna-Vietnami idaranniku. Suurema 6 intensiivsusega upwelling on täheldatud Somaalia poolsaare rannikul (Araabia meri). [7,18] Vertikaalset vee ringlust on märgatud ka Antarktilise mandri ranniku lähedal. Tugevad läänetuuled ning Coriolise jõud tekitavad Ekmani transpordi, mis lükkab ülemist veekihti põhja suunas põhjustades sellega sügavamate külmade veekihtide kerkimist ehk tekib tugev upwelling, mida nimetatakse samuti Lõuna-Jäämere upwelling’uks. [8] Joonis 2. Ranniku lähedase upwelling’u piirkonnad (Allikas: Green Sea Upwelling, Upwelling. http://www.greenseaupwelling.com/Upwelling.html ) 2.1.1. Soome lahe upwelling
floora levik ja produktiivsus aastaaegade mõjule mõju kasvab ekvaatorist eemaldumisega järk- järgult. Mõjutab omakorda herbivooride (taimsest orgaanilisest ainest toituvate loomade) esinemist ja aktiivsust. Neist omakorda sõltub toiduahela kõrgemate astmete sesoonne (aastaaegadest sõltuv) käitumine valguse kaudne mõju. Näiteks sinivaala ränne ja paljunemisrütm on seotud valgustingimustega, kuna tema põhiline toiduallikas krill ( ) paljuneb ainult lühikese antarktilise või vastavalt arktilise suve ajal, kui fütoplanktoni õitseng saavutab peaaegu 24 t kestva valguspäeva jooksul oma maksimumi. Mõju kaudne taimse assimilatsiooni kaudu. 3. Valguse mõju (footilised signaalid) paljunemisele võib olla aga ka otsene: paljude selgrootute loomade gameetide viljastamine ja nende vette laskmine sünkroniseeritakse valgusärrituse läbi. 4. Eufootilist tsooni (maailmamere ülemine valgusrohke veekiht) asustavatel loomadel sõltub
annaabi.ee 
