See määraski ära tema stiili. Ta tundis suurepäraselt rahvakõnet ning säilitas kogu eluaeg mälus palju vene ja ukraina talupoegade tabavaid väljendusi, mida ta oli kuulnud lapsepõlves ja samuti siis, kui rändas mööda Volga- ja Dnepri- äärseid külasid. Tema keel on suurepärane plastiline, värske, väljendusrikas ja omapärane. Mitte alati ei alistu see keel surnud grammatikareeglitele, kuid on alati elav ja varjundirikas. See on selline keel, mis tavaliselt kutsub esile andetute toimetajate meelepaha, kes tahavad, et teos oleks kirjutatud hingetult, värvitult ja poleeritult. Ega siis Repin asjata olnud nii vaimustatud Gogoli keelest ja olnud päri Majakovski novaatorliku keelega. Kuni vanaduspäevini vihkas ta triviaalselt sileda ,,literatuurse" stiili puisust ja kahvatust. Ise eelistas ta kirjutada ,,barbaalselt metsikult", ,,sküütlikult", ega püüdnud kunagi saavutada nõndanimetatud ,,head stiili"
ülesandeks huvide ühendamine, tülide lahendamine – tagatakse seadusandlusega ja viiakse täide ametnike ja valvurite poolt. Ideaalriigi vormiks on ideaalne aristokraatia. Platoni arvates on täiesti kõlbmatud riigivormid: Timokraatia – kodaniku õigused sõltuvuses varandusest ja seisusest; Oligarhia – võimu- ja varanduslike õiguste abil on võimu haaranud väike ladvik; Demokraatia – andetute ja samas ambitsioonikate ja võimuahnete hulkade valitsemine teiste üle; Türannia – demokraatiast välja kasvanud, halvim kõigist, sest võimule pääsenud üksainus vähearukas, kuid kaval ja võimuahne isik. Platoni käsitlus riigist on staatiline – indiviidi tarve olla ühiskonnale ja ka riik on juba loomupäraselt ette antud. 29. ARISTOTELESE TEOORIA ARISTOTELESE TEOORIA: loetakse esimeseks Euroopa
andekuse avastamine nõuab tavaliselt väga kogenud õpetajat, pikaajalisi programme ja nõustajate, õpetajate, lapsevanemate ning lapse koostööd. III: põrandaalused. Sellesse rühma kuuluvad andekad lapsed, kes oma võimekust varjavad. Nagu juba eespool nägime, kipuvad seda sageli tegema just andekad tüdrukud. See võib juhtuda kas soo-stereotüüpide tõttu või – nagu Betts ja Neihart osutavad – selleks, et tunda end pigem kuuluvana andetute kaaslaste hulka. Tüdrukute vajadus gruppi kuuluda süveneb põhikoolis murranguliselt. Harvem on ande varjamist täheldatud poiste puhul, ja kui, siis pigem keskkoolis ning seoses spordiga (ja tavaliselt vastuseks sunnile). Õpilased, kes olid seni kõrgelt motiveeritud ja tõsiselt huvitatud aka- deemilistest või loovatest eesmärkidest, võivad näiliselt läbida järsu muu- tuse, kaotades kõiksuguse huvi eelmainitu suhtes. Nad on tihti ebakind-
on seejuures täiesti kõlbmatud: 1) timokraatia - siin on kodaniku õigused sõltuvuses varandusest ja mittekõlbelisest seisusest ühsikonnas - seega ei saa avalduda puhtad sünnipärased võimed, mis paneksid ta "õigesse" seisusse; 2) oligarhia - veel kõlbmatum - siin valitseb kõlblusetu, pärilike võimu- või varanduslike õiguste abil võimu haaranud väike ladvik, kildkond ("oligarhid"); 3) demokraatia - kahest eelmisestki kehvem - see vorm viivat alati andetute, ent samas ambitsioonikate ja võimuahnete hulkade valitsemiseni. Arvukas demos ei ole sünnipäraste võimete poolest ette valmistatud ega kutsutud tõeliselt võimekaks juhtimistegevuseks (riigijuhtimiseks), tema asi on juhte ja ametnikke teenindada (ainelisi vajadusi rahuldada). Kui võimule pääseb, lähevad üksikud rühmitused paratamatult tülli, mis toob kaasa stabiilsuse kadumise - paratamatult rakendub põhimõte: maksimaalselt vabadust = maksimaalselt ebapädevust;
annaabi.ee 
